Raimo Ülavere: Kuhu on kadunud alfa-isased?
“Ma eelistan firmasid, kus ei ole eestlastest omanikud,” ütles mees. See polnud arrogants ega kohati kaasmaalaste seas kaunis levinud masohhistlik hala eestlaste madalusest. See oli ehe näide tänapäeva eesti soost juhtide hoiakust, näide realistlikust ja mõnes mõttes ka egoistlikust kaaluvast otsusest. Täna on mu tuttav jälle Eestist läinud, pärast mõneaastast siin töötamist asus ta juhtima suure kontserni tütarfirmat Balkanil.
Poolteist aastat tagasi, masujärgses põlvini soos müttamise õhkkonnas kirjutas Hans H. Luik 90ndatel alustanud eesti soost ettevõtjatest kui “vettinud mäkradest” ja sellest, et keegi ei taha enam nende üritust jätkata või ka ise midagi sarnast luua. Keegi ei taha vedada rasket vankrit, mille “mägrad” on aastatega täis ladunud ning mis masu ajal oli ohtlikult kraavi kiskumas. Alfa-isaseid pole järgmises põlvkonnas nii palju, nentis Luik. Talle sekundeeris veidi teise nurga alt hiljuti Rein Kilk, kes samuti räägib eestlaste lahkumisest nii ettevõtlusest kui juhtpositsioonidelt. Kaduv põlvkond, järelkasvu pole…
Otsides juhte oma firmadesse, pole hädas mitte ainult Luik – nii mõnigi kodumaine suuromanik on katsetanud juba päris mitme tegevjuhiga ja lõppu ei paista tulevat. Head juhid on justkui otsa saanud… Räägime siis ärist või poliitikast, kus konkurents erakondade võtmekohtadele näeb sageli välja rohkem nagu demokraatia-nimeline laumäng, või avalikust sektorist, kus maksuameti juhi kohale laekub üks avaldus. Ja teisalt loeme lehtedest, kuidas Valdur Laid läheb juhtima TeliaSonera lairibaüksust, kuidas Piret Mürk töötab TeliaSonera viitsepresidendina, Veiko Sepp kolib Hiinasse Ericssoni kliendiüksust juhtima või Anne Mere võtab Soome suusad kaasa, kui asub HKScan’i kontserni eesotsa. Ja isegi kui keegi tuleb tagasi, nagu Swedbankist Erkki Raasuke, ei tundu tema esimene valik ja väljakutse olevat saada kodumaiste omanikega ettevõtte kuulekaks juhiks.
Seega, vastutusvõimelisi juhte justkui on, aga vastutust võtavad nad kuskil mujal, mitte Eesti omanikega ettevõtetes…
Vahel tundub tõesti, et paljud Eesti paremad pojad ja tütred on pigem nõus töötama anonüümsetele ülemere omanikele kui Eestis juba aastaid Äripäeva esikaasi täitvate maskuliinsete härrasmeeste heaks.
Mu eespool nimetet tuttav selgitas ka tagamaid: tavapäraselt on suurkorporatsioonis asjad selged – kellel on mis vastutus – ja see, mismoodi asju aetakse-tehakse, sõltub pigem masinavärgist kui juhi-omaniku suvast. Masinavärk, olgu või nirupoolne, on reeglina etteaimatavam kui ekstsentrikust mine-tea-millal-sisse-hüppav omanik. Igatsedes juhti, kes vastutaks, annab omanik piltlikult öeldes omalt poolt parima, et tegevjuht jumala eest ikkagi ei vastutaks. Täpsemalt – vastutaks eelkõige omaniku otsuste eest, mitte ise otsustades. Juhil on tunne, nagu oleks ta saadetud magustoidukahvliga valaskala püüdma…
Omaette küsimus on seegi, kas Eesti omanikud on siis mingi eriline liik. Kas asi on isiksusi loovates segaverelistes geenides või Nõukogude aja järellainetuses või aastasadu kultiveeritud kultuuris või… kõiges selles kokku? Ei tea. Omajagu vürtsi lisab aga fakt, et inimeste tegevust võimule saades määrab isiksusest ja geenidest enam olukord, millesse nad on sattunud. Lisaks veel teinegi fakt, et võim teeb pimedaks – edu toodab edu, usk enese võimekusse kasvab, keegi enam otsustele väga vastu ka ei vaidle, rääkimata oma ettepanekute lauale panemisest. Ainus, mis lauale kipub tulema, on võtmetöötajate lahkumisavaldused.
On ka konkreetne nähtus, millega olen ise kokku puutunud ja mida kinnitab ka viimatine EASi tellitud juhtimisvaldkonna uuring: välisomanikega firmad pööravad enam tähelepanu inimeste, sh juhtide arendamisele, olgu see väljendatud ajas või rahas või lihtsalt personalistrateegia olemasolus ja selle rakendamises. Sest see on süsteemi jätkusuutlikkuse loomulik osa. Tõsi, võib diskuteerida nende strateegiate, kompetentsimudelite ja muu sellise tõhususe üle. Ent tõepoolest tegeldakse välisomanikega ettevõtetes inimestega enam ja süsteemsemalt. Mõistagi on erandeid, nii ühel kui teisel pool. Eesti ettevõtetest näiteks üks infotehnoloogia lipulaevu Webmedia, kellel ei tundu vastutust mitte võtvate juhtide probleemi olevat.
Uued kodumaised ärimagnaadid pole tingimata nui-neljaks-minu-sõna-maksab-kultuuri kandjad. Nad löövad läbi turu ja inimestega kohanemise ja arvestamise kiirusega, vastupidi vanade “alfade” ekstsentrilise karismaga tahte peale surumisele. Muuseas, nad ei satu ka vanade tegijatega samaväärselt meediapilti, sest esiteks pole see neile nii tähtis – nende turg ja ambitsioon on sageli mujal – ja teiseks on ajakirjandus inertne. Aastaid on äriajakirjandus kajastanud samade nägude tegemisi ning tundub, et uute leidmine nõuab pingutust, mida pole lihtsalt aega ega jaksu teha. Ja kolmandaks – küllap ka ajakirjandus, sageli ka teadlikult, arvestab oma tasapisi vananeva lugejaskonnaga, kes peab piltlikult öeldes seksikaks ikka seda, mida teeb Tiit ja kuidas läheb Toomasel.
Mis saab edasi? Ma kardan, et kui Eesti omanikega ettevõtete käilakujud ei muuda oma tegutsemisloogikat inimeste suhtes, süveneb trend kiiresti: varem või hiljem lõpetab ettevõte välismaiste kontsernide süleluses.
Maailma üheks mõjukamaks juhtimismõtlejaks peetav Linda Gratton ütleb 200 maailma eksperdi ühisprognoosile tuginedes, et tulevikus lähevad suurkorporatsioonid veel suuremaks. Ja et samas kasvab kiiresti n-ö mikroettevõtjate arv, kes on oma aja ja elu peremehed ning kes haagivad ennast vastavalt projekti vajadusele korporatsioonide külge. Et ennast sealt siis jälle lahti haakida, olemata palgatöötaja staatuses. Aastaks 2020 võiks selliste töötajate osakaal moodustada USAs kuni poole töövõimelisest elanikkonnast.
Kuidas see Eestit ja juhte puudutab? Kas või näiteks nii, et Eestis loodi läinud aastal kolmandiku võrra rohkem firmasid kui aasta varem. Mõistagi polnud kõik ühel või teisel moel omanike poolt “sundmotiveeritud” tippjuhid, ent oma osa on ehk neilgi.
Või siis nii, et üha enamatel eestlastest juhtidel on võimalus ja oskused sõita mõne rahvusvahelise suurkorporatsiooni kõrgemale korrusele, ja on päris kindel, et kuuleme sellelaadseid uudised lähiajal veel ja veel.
Väga loodan, et kuuleme ka võimekatest juhtidest, kellele tegusad eesti omanikud on otsustanud anda vastutuse koos võimalusega seda päriselt teostada.
Raimo Ülavere (41) on ärikoolitaja.
