Janar Filippov: Kapo kloun-kindrali Waterloo

Neljaks aastaks vangi mõistetud Indrek Põdra kohtutoimikut lugedes tekib kaks küsimust:
1) kas Põder põdes raskekujulist suurushullustust või
2) valitses Kapos selline karistamatuse tunne, et end asutuses tähtsuselt kolmandaks tegelaseks nimetanud mees võis endale kõike lubada?

Ilmselt on tõtt mõlemas. Metsik ahnus ja edevus muutsid mehe müüdavamaks kui kõige räpasema hoora. Niisugusest ei pidanud lugu ka tema kõige lähedasemad kambajõmmid, nagu nad ülekuulamistel pihtisid.

Kuriteokaaslased, ühtlasi ohvrid, kellelt Põder raha välja pressis, kutsusid meest tagaselja “Dežurnõiks” (küllap teades, et kapos on kõige suuremaks “karistuseks” korrapidaja ametipostile viimine), Klouniks ja Artistiks ning (pole välistatud, et Põdra lühikesele kasvule viidates) ka Kindraliks.

Kriminaaltoimikust tuleb välja, et Põdra sõnul tegeles ta kõigega. Alates Liibanonis vangistatud eestlaste vabastamisest, lõpetades tuntud pankade tegevuse korraldamisega. Otse loomulikult lahendas mees “pahandusi”. Ka neid, mida ta oli valmis teistele tekitama, kui nood tema nõudmistele ei allunud.

Nõudmisi mehel jagus, sest kapo kõrge ametnik oli lisaks ülbusele ja totaalsele karistamatuse tundele ahne ja edev.

Kui Eesti Ekspress avaldas nimekirja Nikolai Stelmachi vahendusel Eesti elamisloa saanud Vene ärimeestest, leidis Põder sellest oma Džambolaia. Moskva kriminaalse autoriteedi Sergei Lalakini pereliikmetelt kavatses ta koos kambajõmmidega nõuda koguni kaks miljonit eurot lihtsalt selle eest, et nende elamislube ei tühistataks. Ähvardus – maksa või kaotad eluks ajaks pääsu Euroopa Liitu! – töötas. Aitas lahendada kõikvõimalikud teemad, tõi lauale leiva, tagumiku alla miljon krooni maksva mersu ja Võrumaale suvila, mida imetles kogu naabruskond. Ning lõpuks – nagu muinasjutus – ka trellitatud ehk “ruudulise päikese”.