Viljar Veebel: Tasuta asjad laiadele massidele
Kummaline, et Edgar Savisaare materdamise kõrval ei pea suur osa kodanikke samal ajal sugugi vajalikuks IRLi ministreid nahutada idee pärast suurendada kõrghariduse tasuta kättesaadavust. Siin oleks justkui tegemist ülla ideega viia haridus massidesse ja tagada iga viimasegi vaese andeka lapse jõudmine ülikooli. Seda olukorras, kus juba täna on ülikoolides kaks korda rohkem õppureid kui kutsekoolides.
Sama hästi võiks teha laiadele massidele kättesaadavaks osalemise Eesti kergejõustiku või ujumise olümpiakoondise treeningutel. Mis need parimad treenerid kulutavad end vaid väheste väljavalitute heaks, kui palka saavad nad meie kõigi maksurahast! Ülikoolide eeskujul tuleks tagada ligipääs ka tasulistele teenuse tahtjatele, isegi kui neil pole selleks tegevuseks ei looduslikke eeldusi ega tihti ka motivatsiooni. Vähemalt aitavad nad poolandekate treeninguid kinni maksta. Ülikooli eeskujul koostatud treeninggrupis oleks 10 protsenti tõeliselt andekaid, 40 protsenti neid, kes väärivad võimalust tasuta teenusele, ja 50 protsenti neid, kellel mingit annet ei ole, kuid kelle vanemad on valmis maksma küsitud hinda, et nende laps ikka selles elitaarses kambas treeniks ja pärast vajaliku tõendi saaks.
Paraku on ilmvõimatu pakkuda tipptasemel treeningut, kui taseme- ja motivatsioonivahe grupis on sedavõrd suur. Üks osa grupist meenutab treenerile, et nemad teevad mis tahavad, sest nad maksavad, ja kui nad ei peaks diplomit saama, tuleb suur pahandus.
Teine osa jällegi lisab, et vaadake, sellest latist suudab üle hüpata vaid 10 protsenti mingeid kummaliselt andekaid, äkki paneme lati madalamale, sest kõigil on ju õigus samaväärsele teenusele. Pärast korduvaid ja rohkeid kaebusi jääb treeneritel (või õppejõududel) üle ainult programm grupi keskmise tasemega vastavusse viia, mis siis, et tippspordi või tippteadusega ei ole sellel enam palju pistmist. 10 protsenti andekaid aga imestab seejärel, mismoodi sellises grupis treenimine neid küll arendada võiks. Ja nendega koos ka parimad treenerid, kes südames tahaks ikka andekaid õpetada, mitte keskmikega jännata ja ärahellitatud uusrikastega vaielda.
Millist ühiskondlikku staatust pakuks sellises grupis õppimine või treenimine ülejäänutele? Kui paljud tööandjad usuvad praegu, nii nagu 20 aastat tagasi, et kui sul juba on Tartu ülikooli õiguse või majanduse diplom, ju sa oled siis üks helgematest peadest Eestis?
Miski, mis on kõigile kättesaadav, ei saa olla kvaliteeditunnus. Korraga ei ole võimalik pakkuda sobilikku õpet ja treeningut väga andekatele, suurele hulgale keskmikele ja rohketele küsitavate eeldustega tasulistele tudengitele, sest kõik nad kujutavad seda teenust liiga erinevalt ette. Demokraatia tingimustes osutub kaotajaks paraku just see väike andekate grupp, kes ei maksa tasu ja ei käi kaebamas, et harjutused on liiga rasked. Nemad otsivad kusagilt välismaalt piisava tasemega õppeprogrammi.
