Margus Kiis: Ohustatud europõlvkond
Ajakirjanik Vahur Koorits on mai alguses oma blogis (http://vahurkoorits.blogspot.com/) ilmunud artiklis “Suur põlvkonnavahetus Eestis” teravmeelselt kirjutanud Eesti ühiskonnas hetkel olulistest põlvkondadest.
Kooritsa järgi jagunevad praegused täisealised kolme rühma: nõukogude põlvkond, vahepõlvkond ja europõlvkond. Esimene kasvas, õppis, enamasti ka töötas Nõukogude Liidus. Teine kasvas ja õppis veel selle režiimi all, kuid mehed ei pidanud enam Nõukogude armees teenima ning täiskasvanuks saadi juba vabas Eestis. Selle põlvkonna sünniaastad on 1972–1985. Kolmanda sünniaastad algavad 1986ndast ja nemad õppisid juba Eesti Vabariigis ning said täiskasvanuks Euroopa Liidu rüpes.
Koorits on neid põlvkondi ka lühidalt iseloomustanud. Nõukapõlvkonnaga on lihtne. Nende käes on enamik juhtivaid kohti poliitikas, nad domineerivad ka majanduses. Põlvkonna esindajatele on omane teatud autoritaarsus, sallimatus, kaldumine rassismi ja ksenofoobiasse, samas sügavamate veendumuste puudumine. Nad oskavad vene keelt ja suudavad suhelda venelastega.
Kõige karmim on Koorits iseenda ehk vahepõlvkonna suhtes, mida sümboliseerivat “tohutu segadus”. Vahepõlvkonna esindajaid iseloomustavat oportunism. Väärtusi kippuvat asendama raha. Pealegi olevat neil vähe kontakte välismaaga ja kehv keeleoskus.
Kõige heldem on Koorits europõlvkonna suhtes. Selle põlvkonna esindajatel olevat rohkelt kontakte välismaailmaga, seega avatum vaade kõigele ja vabam suhtumine kõigesse, rääkimata heast keeleoskusest. Samuti iseloomustavat europõlvkonda teistest “natuke” vasakpoolsemad vaated, neile “homoseksuaalsus on normaalne” ning lisaks kõigele olevat europõlvkonnale omane “postmaterialistlik” maailmavaade — neid ei huvitavat, eriti vanemate inimestega võrreldes, nii väga mammonaga seonduv. Selle põhjuseks olevat asjaolu, et põlvkonna enamus polevat pidanud kunagi kannatama puudust, vaid on elanud Eestis enneolematult jõukates tingimustes. See kõik paneb Kooritsa ennustama, et just europõlvkond vahetab paarikümne aasta pärast välja hetkel domineeriva nõukogude põlvkonna ning muudab Eesti ühiskonna mõtteviisi oluliselt.
Kooritsa artikkel on spekulatiivne ja ergutab vaidlema. Esiteks tahaks siiski kaitsta nn vahepõlvkonda. Viimast suures segaduses süüdistada on liialdus. 1972–85 Eestis sündinuid iseloomustavad mitu tugevdavat faktorit. Esiteks suhteliselt ühtlane majanduslik ja hariduslik taust. Nende vanemate vahel polnud hirmus suuri varanduslikke erinevusi, mis pani nad 18aastaseks saades stardijoonel ka üpris võrdsesse seisu. Samas ei kukkunud lõviosale neist midagi liiga kergelt sülle nagu mõnele 1950ndatel ja 60ndatel sündinud “võitjate põlvkonna” esindajale. Vahepõlvkonnal on ka teistest tunduvalt ühtlasem haridustase. Praktiliselt kõigil on põhiharidus, enamikul keskharidus ning olulisel hulgal ka kõrgem. Kakskümmend aastat praktikat on näidanud, et vahepõlvkonnal on olnud varajane enesetõestamise vajadus, kõvasti jonni ja üllataval määral töötahet. Vahepõlvkonna omad on tegelikult praegu üle võtmas juhtpositsioone poliitikas ja kultuuris ning järjest enam ka majanduses. Kuigi see protsess on juba tekitanud valusaid reaktsioone: näiteks järjest enam vahepõlvkonna juhitud IRList eraldunud seltskond nimega Vaba Isamaaline Kodanik tähistab reaalsuses just nõukogude põlvkonna protesti kõrvaletõrjumise vastu.
Kooritsa ülevoolavat optimismi Euroopa põlvkonna suhtes samas täielikult jagada ei saa. 1985–1995 sündinutega on nii lühemas kui pikemas perspektiivis muret küllaga. Esiteks on tegemist äärmiselt killustunud seltskonnaga. Seda nii majandusliku tausta kui ka haridusliku seisu poolest. Nad võivad olla nii väga vaestest kui Eesti mõistes väga rikastest peredest, mis teeb ka nende perspektiivid väga erinevaks. Lisaks on kahekümne aastaga süvenenud rahvuslik eristumine — venelaste kaugenemine eestlastest on fakt. Europõlvkonnal on ka üksteisest väga erinev haridus. Eri haridusuuringud ja -mõõtmised on näidanud, et lausa 10% neist ei pruugi omada isegi põhiharidust. Nad õpivad koolides, mille tasemed on kurikuulsalt lahknevad. Ka ülikoolides antav haridus pole sugugi võrdne ning seda isegi eri aastakäikudel ühes ja samas õppeasutuses. Puuduv ühtsus on tõenäoliselt viinud selleni, et europõlvkonna liikmeil puuduvad oma hääletorud, arvamusliidrid, juhtivad mõtlejad. Puuduvad põlvkonna defineerijad.
Liiga vara? Vanemad europõlvkondlased on juba 27. Mõned vahepõlvkonna esindajad hakkasid ajakirjanduses sõna võtma teismelistena. Poliitikutest Sven Mikser, “Äraostmatud” jt olid 27aastaselt juba tipus, mõned isegi ministriametis. 1985–95 sündinute seas pole aga ühtegi potentsiaalset poliitikut või muidu tugevat arvajat märgata, kui just oma kitsa agendaga silmatorkav Sergei Metlev välja arvata.
Seis pole parem ka muudes valdkondades. Kultuuris iseloomustab europõlvkonda eelkõige lühike jaks ja järjepidevuse puudumine. Päris paljud noored on korra eredalt vilksatanud, püsinud näiteks ühe aasta orbiidil, et siis peaaegu jäljetult kaduda. Hästi illustreerib seda Eesti Ekspressi tulevikutähtede nimekiri, kuhu sattumine jääbki päris paljudele tipuks. Mõneti kipub see olema globaalne nähtus: nooremad popstaarid, muusikud, kirjanikud või kunstnikud on ka mujal maailmas enamasti ühe-kahe hooaja imed. Ka majanduses pole europõlvkonna noori silma hakanud, kuigi interneti- ja digiajastu peaks just neile häid võimalusi andma.
Nagu Koorits rõhutas, iseloomustab europõlvkonda avatus muu maailma suhtes. Paraku võib see saada ka pika vinnaga hädaks: see seltskond on nii killustunud, neid ei ühenda suurt miski, samas on geograafilisi piiranguid enneolematult vähe. Seega on võimalus hajuda maailma suur. Juba praegu on välismaa ülikoolides õppimine kohati soodsam kui Eestis ning on vähe põhjusi, miks peaks pärast kõrghariduse omandamist tulema tagasi kodumaale Euroopa keskmisest märksa kehvema palga peale. Seega jäävad europõlvkonnast kodumaale tõenäoliselt enamasti generatsiooni nõrgemad esindajad.
Niisiis on põhjust tunda muret just Vahur Kooritsa määratletud noorima, Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu tegelikkuses üles kasvanud põlvkonna pärast. Nende poliitiline esindatus on praktiliselt olematu, nende vaimne panus ähmane, esindatus kultuuris hõre, majanduses sekkumine nähtamatu ning füüsiline kohalolek (Eestis) potentsiaalselt kvaliteedilt ja ka kvantiteedilt kesisevõitu. Praegu päästab hullemast vahepõlvkonna Kooritsa mainitud Eesti-kesksus, kuid mis saab kahekümne aasta pärast, pole üldse selge ega ka helge. Vägagi võimalik, et Euroopa põlvkond muutub Eestis nii haruldaseks, et seda tuleb sisse tooma hakata.
Margus Kiis on ajaloodoktorant ja kriitik.
