Priit Simson: Paul Krugmani „saatanlikud värsid”
Aga kuivõrd keelatud vili on magus, siis lugesin puhkusenädalal vahelduseks melonisöömisele läbi tema aprillis ilmunud raamatu „End This Depression Now!” (Teeme sellele masule nüüd lõpu, on asja mõte).
Suurem jagu Paul Krugmani järeldustest tuleneb 1930. aastate ülemaailmse suure depressiooni õppetundidest – tasakaalusta eelarvet palju tahad, hoia kõvast rahast kramplikult kinni, kriis läheb aina hullemaks. Õige on just vastupidine, seda eriti riigi poolt, sest „minu kulu on sinu tulu”. Kui kõik hakkavad kriisi hetkel kokku hoidma, kes siis peaks meie kaupu ostma, küsib ta.
Krugman on praeguse depressiooni suhtes siiski optimist – masin ei tööta, aga häda tegelikult pole suur. Sõnaga, me ei pea välja vahetama mootorit ja mida kõike veel, vaid lihtsalt aku on tühi. Ja ainus võimalus seda käivitada on ikkagi ühel või teisel moel raha juurde „trükkida” või muul viisil teda juurde tekitada ja punnseisu lõdvendada. Kokkuhoid jätab veelgi rohkem inimesi tööta, mis muudab võlgade tagasimaksmise veelgi raskemaks.
Seesmisest devalveerimisest, ülehinnatud hindade ja palkade madaldamisest olulisel määral ei tule enamasti midagi välja – need on allapoole jäigad. Kriisihetkel on igal majandusel, olgu suurel või väiksel, õige lasta raha süsteemi juurde.
Princetoni professor kummutab väited, nagu teeks kriisis läbiviidud laenamine ja raha juurdetrükk reitingu olematuks, võlad haldamatuks või inflatsiooni talumatuks. „Kui töökohtade puuduse tekitatud kahju on tõeline ja jube, siis eelarvepuudujäägi tekitatud kahju sellisele riigile nagu Ameerika tema praeguses olukorras on enamalt jaolt hüpoteetiline.”
Dollar pole zimbabwestunud
Krugman kirjutab, et II maailmasõja lõpus oli USA laenukoormus 120 protsenti SKT-st, praegu on 95 protsendi ringis. Veel 1962. aastal oli võlasumma suurus dollarites sama suur. Kuid võla osakaal SKT-st oli langenud poole väiksemaks. II maailmasõja efekt 1930. aastate kriisist väljatulemisel oli USA-le nii hea, et see, mida me praegu vajaks, oleks tulnukate sissetungi võltsitud ähvardus, usub Krugman.
USA on elavdamist rakendanud, kuid Obama elavdamispaketid on ulatunud vaid paari protsendini SKT-st, mida nii suure majanduse päästmiseks ei saa olla kuidagi küllalt. Samas ei ütle turg ikkagi, et USA ei tohiks laenata – „kui turg midagi üldse ütleb, siis seda, et Ameerika peaks rohkem laenama, sest hetkel on USA laenamiskulud väga madalad”. Kui kasv on korralik, ei tee ka laen midagi, näitab tema hinnangul ajalugu. Ka „juurdetrüki” hetkedel (päriselt ei trükita raha juurde, aga see on pikem jutt) pole dollar Zimbabwe-stiilis odavnema hakanud – inflatsioon on püsinud ikka pooleteise protsendi kandis aastas.
Kui pisut mõelda, siis kriisi hetkel laenu võtnud ja riigieelarvet kasvatanud Soome (Matti Vanhanen: „Me peame ehitama silla üle kriisi”) on ju selgelt näide pigem osaliselt krugmanlikust lähenemisest. Krugman on igal juhul hoogne lugemine, sest nobelist ei uputa kedagi žargooni. Lähiajaloolisi näiteid on ohtralt ja eri kantidest. Võib ette võtta küll, kui te just mõnda maailmavaate sihtasutusse tööle ei taha saada.
