Holger Kaints: Vidinate võidujooks
Esimene, mille ostsin mitu aastat kogutud taskurahakopikate eest viiendas klassis käies, pidas vastu kaheksateist aastat ja oli mehaaniline, üleskeeratav. Järgmine, seekord juba elektrooniline, pidas vastu poole vähem, kaheksa aastat. Viimase kella iga hakkab taas lähenema kaheksateistkümnele aastale.
Nii on kelladega. Kell on vana leiutis, ka sellele on mõeldud juurde lisafunktsioone, kuid täiendamise võimalusi pole olnud palju ja kellakandjad paistavad olevat konservatiivne rahvas. Esimesed elektronkellad tulid välja numbrilise tablooga, õige varsti aga mindi taas üle seieritega sihverplaadile. Tabloo taandus kõrvalfunktsiooniks. Nähtavasti ei olnud üksnes tablooga kellad tarbijate enamikule vastuvõetavad. Kell on jäänud kellaks. Kui keegi ongi kellale proovinud juurde pookida fotoaparaadi või pleieri funktsiooni, siis on need katsetused jäänud pelgalt katsetusteks (spioonivarustus ilmselt välja arvatud) ja laiem üldsus ei tea neist midagi.
Uuemate leiutistega, näiteks mobiiltelefonidega, on teisiti. Nende juures käib pidev tootearendus, lisanduvad aina uued ja uued kasutusvõimalused. Ühtlasi tähendab see, et varasemad mudelid muutuvad järjest kiiremini “aegunuks”.
Minu mehaaniline kell muutus “aegunuks” umbes kümme-kaksteist aastat pärast ostmist: siis tulid müügile esimesed numbritablooga elektronkellad. Need mind ei ahvatlenud ja minu õnneks pidas mu mehaaniline sõber vastu kuni järgmise, osutitega elektronkellade põlvkonna väljailmumiseni.
Mobiiltelefonide puhul läheks samasuguse arengujärkude loendamisega üsna ruttu rappa, sest uuendusi on olnud vaevalt 20 aasta jooksul (kui rääkida ainult GSM-süsteemi kasutavatest riistapuudest) sedavõrd palju. Mobiiltelefonid on aga ainult üks, kuigi vahest kõige markantsem näide. Sama tõdemus kehtib ka paljude teiste digitaalajastu leiutiste – vidinate, nagu neid kutsutakse – puhul.
Varasematel aegadel on kõigi leiutiste puhul kehtinud enam-vähem ühesugune arengumudel. Esialgu on uudistoode üsna kohmakas ja tekitab vaimustust ainult entusiastides. Mingi ajaperioodi jooksul täiustatakse seda intensiivselt ning saabub aeg, mil ta on piisavalt käepärane ka laiemale kasutajaskonnale. Sellega kaasneb teatav stabiilsuse järk. Väikesi uuendusi, eriti disaini osas, tehakse pidevalt, aga laias laastus jääb asi seesuguseks, nagu ta laia tarbijaskonna heakskiidu saavutamise hetkel oli. Võtkem kasvõi auto: tema “süda” on siiamaani põhimõtteliselt sama, mille leiutasid Gottlieb Daimler ja Carl Friedrich Benz, kere pärineb 20. sajandi algusest, kui toodi välja kinnine sedaani-variant.
Mõnikord tuleb koos tehnoloogia põhimõttelise uuenemisega olulisi muutusi ka vanade leiutiste toimimispõhimõtetesse. Juba mainitud üleskeeratav kellamehhanism asendus patareidel töötavaga, lintmagnetofonide kõrvale tulid kassettmagnetofonid, CD-mängijad tõukasid troonilt vinüülplaadimängijad (ehkki pole sugugi kindel, et igaveseks – vt Siim Nestor, “Vinüül tuli tagasi”, Areen, 19.4.2012). Ent seesuguseid järske muutusi tuli ette harva ja pärast valitses jälle pikk vaikus.
Seevastu viimaste aastakümnete tormiline tootearendus ei anna tarbijale enam mahti hinge tõmmata. Tal ei lasta oma vastse ja “viimase peal” tootega veel ära harjudagi, kui juba reklaamitakse järgmist ja veel vingemat. Liiatigi siis tüdida ja endale aru anda, et vana on tõepoolest ajast ja arust – nii nagu minu põlvkonnakaaslastel oli kõrini pidevalt segamini minevast makilindist, enne kui tulid kassetid. Kogu tehnoloogiatööstus on tänapäeval orienteeritud jõukale ja uuendusmeelsele publikule, mida arenenud riikides näib jätkuvat. Vidinate võidujooks käib järjest kiirematel tuuridel.
Paraku pole kõik suured uuendustearmastajad. Mul on ennast raske näiteks tuua, sest isegi kui ma ka himustaksin iga uut leiutist omada, tuleks mul nende soetamisega ette raskusi. Ent ka inimesed, kellele uudistooted on taskukohased, ei haara neid alati lennult. Hea näide tuli välja hiljutises intervjuus Ardo Hanssoniga (Postimehe Arter, 9.6.2012), millest võis lugeda, et oma esimese mobiiltelefoni hankis ta õige hilja, umbes samal ajal kui siinkirjutaja – 2000. aasta paiku. Ja motiividki olid enam-vähem samad: varem polnud kindel, kas seda asjandust on ikka kindlasti vaja.
Tõepoolest, konservatiivne ja äraootav suhtumine uutesse leiutistesse võib isegi kasulik olla. Minul näiteks ei ole kodus kunagi olnud kogukat, palju ruumi võtvat ja paigalt liigutamatut lauaarvutit, samuti mitte ühtegi internetijuhet. Mõned tehnoloogia ajajärgud on õnnestunud lihtsalt vahele jätta. (Tööl olen muidugi lauaarvuti taga tegutsenud, samuti on seal olnud internetijuhtmed.)
Kas aga suhtumine, et täna pole mõtet uudistoodet osta, sest homme tuleb juba täiuslikum ja ülehomme veel käepärasem, ei hakka viimaks üldiseks muutuma? Eriti ajal, kui tulevik on tumedavõitu ja mõistlik oleks raha kokku hoida? Kui kaua kestab tehnoloogiafirmade konkurentsivõitlus järjest kiiremini uute toodete turule toomises, kui maailmamajandus jahtub?
Alati leidub neid, kes on kõigest uuest vaimustuses, ja küllap on nende hulgas arvukalt ka jõukaid ja lahtise käega inimesi. Ent neist ei piisa, et tehnoloogiafirmade käibeid, sealhulgas kallist tootearendust, üleval hoida. Millal hakkab tavatarbija vidinate võidujooksust väsima? Millal hakkab talle tunduma, et tema mobiilis on juba piisavalt funktsioone? Võib-olla mitte kunagi. Aga järsku paneb teda nõnda arvama tühjaks jääma kippuv rahakott? Kättesaamatud viinamarjad on ju teadagi hapud.
Minusugune konservatiiv on juba ammu leidnud, et kiirustada ei maksa. Ma ei pea ennast sugugi uuenduste vastaseks, aga elu on näidanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Gustav Adolfi gümnaasium jättis katki mõtte üle minna tahvelarvutiõppele. Võib-olla tegi juba sellepärastki õigesti, et tahvelarvutid on nii värske tooteliik, paari-kolme aasta pärast võivad käigus olla hoopis uued versioonid teistelt tootjatelt, nii et täna pakutavad osutuvad süsteemide lõimumatuse tõttu kasutuks? Palju propageeritakse e-raamatuid. Aga kes ütleb, et praegu ostetud e-raamatut on võimalik lugeda ka kümne-kahekümne aasta pärast? Võib-olla on nad siis võrreldavad alles hiljuti kasutatud arvutidiskettidega, millele kantud info on nüüdseks juba peaaegu surnud?
Kas tehnoloogiafirmad ei kaeva endale liigkiire uuenduste produtseerimisega ise pikkamööda hauda? Kas ühel päeval ei lõhke ka tehnoloogiatööstuse mull, sarnaselt panganduse- ja kinnisvaramulliga?
Holger Kaints (55) on kirjanik.
