Juhtkiri: Kool kinni, elu läbi?
Kindlasti on kohti, kus kooli sulgemine paneb kohalikule elule põntsu, võib-olla selle viimase enne lõplikku hääbumist. Teisalt, lõputu kurvastamine ei muuda enam midagi. Elu läheb nii või teisiti edasi, olgu selle tunnistamine algul nii valus kui tahes.
Käisin minagi nädalavahetusel ühe kooli “matustel”. Oma koolis, Viljandi Jakobsoni gümnaasiumis, vanas ja väärikas haridustemplis. 1. juulist seda enam pole, samuti ülejäänud kahte Viljandi gümnaasiumi. Neist said põhikoolid, asemele moodustati poliitikute tahtel riigigümnaasiumiks nimetatav asutus. Palju jõudu sellele!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ilmselt leidub Eestis vähe koole, mis on Wabariigi langemise järel üle elanud nii palju reforme kui Jakobsoni kool. 1976. aastani olid seal ainult keskkooliklassid, siis liideti neile põhikooli osa ning koliti ajaloolisest majast uude. Minu jaoks on just see, tüüpprojekti järgi ehitatud hoone “oma kool”, ent vanas majas õppinutele jäi see võõraks – nimi oli justkui sama, aga sisu hoopis midagi muud.
Ka gümnaasiumi viimsepäevapidu toimus kahes majas, vilistlased jagunesid vastavalt lõpetamise aastale. Vanas majas, kus kõik osalejad olid vähemalt viiekümnesed, pandi pidu märksa rajumalt. Ehk seepärast, et nemad teavad juba ammu: olgu riigitüüril parasjagu kommunistid või reformistid, olgu maja uus või vana, olgu õppeasutuse nimi missugune tahes, meie koolimälestusi ja -rõõme ei saa meilt keegi ära võtta.
Ehk nagu ütles minuaegne koolidirektor Evald Laprik koolide liitmise-lahutamise kohta: “Võib-olla pole see halb mõte, aga mina poleks nii teinud!”
