Kranaat: Avalik kiri dr Goebbelsile
Möödunud reede lõuna paiku saatis Völkischer Beobachteri peatoimetaja, SA-Obergruppenführer Wilhelm Weiß mulle küsimused Berliini Omnibussikoondise nõukogu liikmelisuse kohta.
“Ja lõpuks on soov teada saada, et kas see ametikoht sai teile osaks sellepärast, et te olete Adolf Hitleri silmarõõm või siis lihtsalt üks lemmiknaistest?”
Vastasin talle ausalt: “Mind seob Adolf Hitleriga vaid see, et oleme kolleegid ja erakonnakaaslased. Ausalt öeldes on mulle Teie poolt esitatud küsimus äärmiselt solvav. Olen elus saavutanud kõik tänu teadmistele ja usinale tööle. Ma ei pea olema kellegi silmarõõm või lemmiknaine, et oma elus midagi saavutada.”
Minu arvates olin ma oma vastuse ajakirjanikule andnud, ent see ei olnud tema jaoks see vastus, mida ta tahtis kuulda, nagu selgus. Kõik me ju teame, mis on pruuni ajakirjanduse tegelik agenda seoses Adolf Hitleri ja temaga seotud naistega.
Natukese aja pärast helistas mulle rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels isiklikult. Esialgu olin positiivselt üllatunud ja mõtlesin, et ohhoo – uus tase! Kuid paraku eksisin ja rängalt. Goebbels küsis 4. juulil Münchenis toimunud õllejoomisvõistluste kohta, et kellena ma ikka seal Führeriga kaasas olin.
Goebbels oleks võinud vaevuda ja helistada Gestaposse ning oleks koheselt saanud vastuse, et tegemist oli SSi suvepäevade raames korraldatava üritusega, mida juhtis Leni Riefenstahl. Peale minu viibis Führeri seltskonnas ka teisi daame.
Kuna see vastus tuli Goebbelsile ilmselge pettumusena, siis proovis ta edasi urgitseda, et kellena ma Führeriga samal õhtul Oktoberfestmuseumis käisin. Siin sai mulle lõplikult selgeks, et selliste jobudega nagu Goebbels ei ole mõtet enam millestki rääkida. Tõde teda nagunii ei huvita, tal oli oma tõde juba selleks ajaks olemas.
Ma saan aru, et Völkischer Beobachteri eluunistuseks on leida Hitleri südamedaam. Kahjuks pean pettumise valmistama – mina see ei ole, seega olete valedel jälgedel.
