Tiina Jõgeda: Seiklused ebatavalistes reaalsustes
Kahekümne viie aastase Praha meditsiiniüliõpilase Stanislav Grofi elu tegi kannapöörde päeval, mil ta osales vabatahtlikuna LSD-eksperimendis, mis korraldati meditsiinikooli psühhiaatriaosakonnas. Sestpeale pühendus ta innukalt teadvuse uurimisele ja teeb seda veel tänagi, 81aastasena. Grofi huvitavad just ebaharilikud teadvusseisundid, need, mille nn päris-teadus nina kirtsutades on maha raputanud. Näiteks selgeltnägemine, telepaatia, parapsühholoogia, šamaanirännakud, nägemused arhetüüpsetest olevustest ja kohtadest, mälestused eelmistest eludest, surmalähedastes olukordades kehast väljumine – ühesõnaga, “igasugused kogemused, mida ei saa tuletada meie materialistlikust maailmast pärinevatest kogemustest”, kirjutab Grof raamatus “Kui sünnib ilmvõimatu. Seiklused ebatavalistes reaalsustes” (eesti keeles leiab “Transpersonaalse psühholoogia varamu” sarjast vähemalt meetri jagu sellealast asjatundlikku kirjandust).
Aju (või ka südame-hinge-vaimu) hämarates soppides toimuvatest protsessidest enim erutavad Grofi psühhedeelsete ainetega muudetud teadvusseisundid, kuna sel moel saadakse kõige võimsamad kogemused. Ta teab seda omast käest – nagu ka paljud teised psühholoogid enne ja pärast teda. LSD jõudis oma 23 legaalse kasutamise aastaga uurijatele psüühika ääremaadest palju infot tuua. Sündis uus psühholoogia haru – transpersonaalne psühholoogia. Kuigi koolkond kujunes välja Woodstocki-ajastul, kasutas terminit esimesena juba pool sajandit varem modernse psühholoogia isa, Harvardi ülikooli professor William James (kirjanik Henry Jamesi vend). Lugupeetud teadlast huvitas müstiliste kogemuste ja religioonipsühholoogia ning mõistagi katsetas ta enda peal ka lämmastikoksiidi ning peyote-kaktuse rüübet. Samal ajal kuulutas Carl Gustav Jung, et üleloomulikkus on olemas, meeldigu see mõnele või mitte (tema sõbrale Freudile ei meeldinud sugugi), ning et inimese vaimne areng ja tervenemine sõltuvad just nimelt sümboolse tähendusega kogemustest ning teadvusseisunditest, mida ei saa käsitleda ratsionaalsena.
Transpersonaalne psühholoogia usub, et müstilistel kogemustel võib olla tervendav mõju, nagu mõjuvad ka rituaalid, trummipõrin, tants, meditatsioon, hingamine, hüpnoos jne. Transpersonaalsed on protsessid, kus “nahka kapseldunud” egoga kaasnevad piirangud ületatakse, sulandutakse teiste inimestega (ka taimede-lindudega, esivanematega jne) nn ühtsusseisundis, aja piirid kaovad, hinged ühinevad, tšakrad ärkavad, tajutakse metakosmilist tühjust, igavikku, midagi piiritut jne. Mu vana sõber Freud nimetas seda okeaaniliseks tundeks.
Psühhiaatrid uskusid, et kuna nendel ainetel on omadus vähendada ego kaitsebarjääre ning avardada alateadvuse piire, siis lahendatakse lõpuks ka vaimuhaiguste biokeemiliste aluste saladus... Võib-olla olekski lahendatud, kuid kogu mõnule tõmmati 1966. aastal karm seaduslik kriips peale, Harvardi ülikooli psühholoogiateaduskonnas seente ja LSDga eksperimenteerinud poisid visati ülikoolist välja ning kliiniline uurimistöö psühhedeelsete ainetega keelati kõikjal... välja arvatud Marylandi psühhiaatrilises uurimisinstituudis, kus töötas Stanislav Grof. Ta tegi tuhandeid psühhedeelseid teraapiaprotseduure ning nende teaduslikud kirjeldused on praegu teadvuseuurijaile põnev lugemine. Grof on tänini veendunud, et LSD terapeutiline kasutamine võimaldab inimestel läbi töötada sügavalt kinnistunud hingetraumasid.
...1964. aastal viibis Grof kuu aega külalislektorina Leningradis, Behterevi-nimelises instituudis. Külakostiks nõukogude kolleegidele, kes rääkisid põhiliselt Pavlovi koerast, tõi ta 300 ampulli LSDd. Neli nädalalt, mille Grof oli plaaninud veeta Ermitaažis ja Neeva kallastel, möödusid “individuaalsetel ja grupiseanssidel ning neile järgnenud aruteludel”. Hiljem täheldati, et instituudi intellektuaalne atmosfäär oli radikaalselt muutunud, kõik noored vene psühholoogid hakkasid rääkima Ida filosoofiatest, Aldous Huxley romaanist “Hea uus ilm” ja Hesse “Siddhartast”.
