Juhtkiri: Kassipojale äsame jalaga

Sedasi võib üldistada taas kord tõstatunud teemat Raadio 2 mõttekuse üle. Aga küsimus pole ammu enam ühes raadiojaamas, vaid Eesti riigi meediapoliitika igaveses puudumises.

Kui poliitika pole kirjeldatud, siis millises mõõtkavas peakski toimuma millegi mõttekuse hindamine?

Suvises Eestis ringi liikudes paistab, et riigiraadio “tümpsukanal” pole ainus kassipoeg, kellele asjaomased jalaga üritavad virutada. Magavat tiigrit ei togi targu aga keegi, ei jala ega sõnaga.

Kuhu jäävad poliitikud, kes lihtsalt küsiks – kui meil on juba Eesti ajaloo-, vabaõhu-, põllumajandus- ja muud muuseumid, siis mis muutuks Eesti Rahva Muuseumi valmimisega? Kas mõni muuseum 33st, mille ette kirjutatakse uhkelt Eesti, sulguks? Kas mõned direktorid ja raamatupidajad suunduksid asisemale tööle?

Majandusliku mõttekuse puudumise käes vaevlev Pokumaa on eraasi, aga juba jagatakse ka unistuste Lottemaale EASi kaudu Euroopa raha. Lihtsalt küsin: kui meie lastekirjanduse kangelased ja lemmikud kõik koos tegutseksid, oleks see ehk majanduslikult mõttekam? Ja tunnistagem, et Urvastesse Pokumaale sattumine ja seal edasise tegevuse leidmine on kestvalt problemaatiline.

Eesti mõõtmes mastaapsete liiklussõlmede avamine on alati suurejooneline sündmus. Aga seegi hakkab meenutama taskutsirkust, kui vaadata üldist teede olukorda. Mäo liiklussõlm on väga uhke, aga milleks õieti see ilu? Mitu kilomeetrit tegelikult vajalikke teid jäi selle ilu pärast tegemata, ei taha keegi vastata.

Oleks väga kena, kui täisealised mehed ja naised lõpetaks kassipoegade jalgadega peksmise ja valiks endale väärilise vastase, kelle vastu kätt või jalga tõsta.