Liibüa pärast Gaddafit
Rohelise diktatuuri all kannatanud Liibüa vaatab Euroopa poole, kuid uut keskvalitsust väga ei usalda, kirjutab Janno Simm.
Tripoli kesklinnas liikudes on tunda vabaduse värsket hõngu. Natuke nagu 90ndate alguse Eestit oleks õhus – entusiasmi väikese ebakindluse allmaitsega ning kindlat usku sellesse, et nüüd on astutud kindel samm edasi ja tagasipöördumist mineviku juurde enam olla ei saa.
Ent mis leem revolutsiooni sünnitatud Liibüa pajas siis ikkagi podiseb?
Kui nüüd jällegi Eestiga võrrelda, siis kujutagem ette, et 90ndate alguses on Kaitseliidu malevad end iseseisvaks kuulutanud, igaüks kontrollib oma maakonda ja on saatnud üksuse Tallinna oma huve esindama. Võimu jagamise pinnal toimuvad väiksed naginad nii üksuste vahel kui ka eelmise võimu toetajatega. Gaddafi-vastase võitluse põhiraskus oli põhja linnade rahvakaitsevägedel, milledest tuntumad brigaadid e katiba’d olid Benghazi, Tarhunah, Misratah ja Zintani omad. Rahvakaitseüksuste korraldusel on tegelik võim Liibüa linnades sõjaväeliste nõukogude käes. Vaatamata militaarsele nimele on paljud neist siiski tsivilistide kontrollitavad ning mõneski suuremas linnas on sõjaväelased võimu andnud spontaansete valimiste tulemusel tekkinud linnanõukogudele.
Mõnda aega enne valimisi otsustas nn Kürenaika armee – Benghazi brigaadide katusorganisatsioon – blokeerida peamise ida ja lääne regioonide vahelise transpordiarteri, Tripoli-Benghazi maantee.
Põhjuseks oli üleminekuvalitsuse otsus eraldada idapoolsele Kürenaika piirkonnale rahvuskongressis vähem kohti kui läänepoolsele Tripolitaaniale. Kürenaikalased kardavad, et praegune kohtade jaotus põlistab jõujooni, mis kujunenud pealinna Tripolisse üleviimisega.
Lisavürtsi annavad islamiäärmuslased. Benghazis rünnati USA saadiku autot, Tripolis Tuneesia saatkonda. Tobruki kandis lõhutakse eurooplaste sõjahaudu, kuna hauakividel on ju vihatud kristlaste sümbolid. Ühest küljest on islamivõitlus kohati üsna populaarne. Väike, Pärnu-suurune Darnah linn olevat Iraagi konflikti tarvis andnud sama palju välisvõitlejaid kui terve Saudi Araabia riik, räägivad kohalikud.
Teisalt, islamiäärmuslus ei näi liibüalaste seas siiski laiemat kõlapinda omavat. Kui Ansar Al-Shariya rühmituse löömamehed mustadel Al-Qaeda lippudega ehitud autodel Benghazi keskväljakul jõudemonstratsiooni üritasid korraldada, mobiliseerisid linnaelanikud kiiresti Facebooki, Twitteri ja SMSide abil rahvahulga, kes islamistidele rahumeelselt, ent kindlalt koha kätte näitas.
Huvitaval kombel mõjus islamistidele kivirahe kõrval peletavalt ka räppmuusika ...
Religioon näikse Liibüa ühiskonda tunduvalt vähem lõhestavat kui tribalism, hõimusidemetepõhine ühiskonnamudel. Kuigi õhtumaiste arusaamade järgi peetakse islamistlikke parteisid tärkavale demokraatiale oluliseks ohuks, ei näi liibüalased seda mõttekäiku jagavat. Pigem peetakse problemaatiliseks hõimupõhiseid parteisid.
Gaddafi aegadel olid parteid keelatud, samas pakkus hõimukuuluvus teatud turvatunnet. Ei saanud Gaddafigi teisiti oma võimu tsementeerida kui hõimusid üksteise vastu mängides ning jaga-ja-valitse meetodit kasutades.
Liibüalased on valdavalt mõõdukad muslimid ja enamik valimisvõitluses kaasalöönud parteisidki identifitseerib end ja Liibüat mõõduka islami kaudu. Islamis nähakse ühendavat vastukaalu tribalistlikule eraldatusele ja vastuoludele ja miks mitte ka stabiliseerivat faktorit demokraatia arengu teel. Peale islami ja ühise kannatuse Gaddafi võimu all hõimude vahel muud ühisnimetajat ei leiagi, arvavad kohalikud. Samas ei kannatanud mitte kõik hõimud ning sealt on pärandunud üksjagu hõimukonflikte. Näiteks Tawergha linn Misratah ja Tripoli vahel on praeguseks välja surnud. Seal elasid peamiselt tumedanahalised Gaddafi pooldajad, mistõttu suurlinna Misratah revolutsioonilised brigaadid korraldasid Tawerghas etnilise puhastuse. Kes ellu jäid, põgenesid.
Nafuzah mägede jalamil elavad Gaddafi-meelsed mashasha hõimu mehed olid Zintani revolutsionääridega sõjajalale sattudes pisut paremas olukorras. Kaotati mõnikümmend hõimlast tapetute ja paarsada haavatutena, enne kui üle Liibüa kokku kutsutud hõimuvanemaist koosnev rahukomitee konflikti läbirääkimiste teel summutada jõudis ning üleminekuvalitsus kahe vaenupoole vahele regulaararmee relvarahu valvama suutis saata. Ent tühjade mashasha külade rüüstatud majad torkavad Nafuzah mägedes reisijale teravalt silma.
Äsja toimunud üleriigiliste valimiste tulemusena valiti Rahvuskongress – seadusandlik kogu.
Mahmoud Jibrili Rahvuslike Jõudude Allianss kogus parteide seas ülekaalukalt parima häältesaagi, Muslimi Vennaskond – Õigluse ja Arengu Partei ning veidi liberaalsem Rahvuslik Rinne järgnemas.
Ent siiski on ilmalikuma Rahvuslike Jõudude Alliansi võit esialgu savijalgadel, sest saadi vaid nelikümmend parteimandaati. Samas on Muslimi Vennaskonna juhid habemesse muiates märkinud, et enamik Rahvuskongressist moodustub ikkagi üksikkandidaatidest, kelle eelistusi ja võimalikke parteisidemeid teavad vaid nemad ise ja Allah.
Hübriidvalimissüsteem, kopeeritud Iraagist, ühendab endas nii isiku-kui ka parteinimekirjavalimisi. 120 kohta 200-liikmelises Rahvuskongressis valiti isikumandaatide, ülejäänud parteinimekirjade kaudu. Keeruka süsteemi eesmärgiks on saavutada võimalikult laiapõhjaline esinduskogu ning vältida üksikute tugevamate huvigruppide domineerimist. Pelgalt parteinimekirjade kasutamine oleks andnud eelise suurlinnadele Tripolile ja Benghazile. Puhtalt isikuvalimised aga oleksid võimule toonud paremini finantseeritud ja organiseeritud parteid, iseäranis Muslimi Vennaskonna kohalikud esindajad.
Miks siis nii läks? Oodati ju sarnaselt Egiptuses ja Tuneesias toimunuga ja vaatamata kombineeritud valimissüsteemile ikkagi Muslimi Vennaskonna ülekaalukat võitu.
Esmalt muidugi hõimusidemete aspekt. Hääletati peamiselt oma hõimust pärit kandidaatide poolt – ning Mahmoud Jibril pärineb Liibüa kõige arvukamast, warfalla hõimust, mis moodustab kuuemiljonilisest Liibüa elanikkonnast ühe kuuendiku. Jibrili parteid toetasid ka linnas elavad lõdvenenud hõimulojaalsusega noorepoolsed liibüalased.
Teisalt alahindasid Qatar jt Pärsia lahe äärsed Muslimi Vennaskonna toetajad 40-aastase ilmaliku võimu mõju kodanikele. Mitmedki kohatud liibüalased märkisid, et oli see Gaddafi mis ta oli, aga “habemed” hoidis ta riigist eemal. Pika habemega avalikus kohas viibimise eest olla Gaddafi aegadel lausa vangi võinud sattuda. Vahemärkusena – liibüalaste vähene islamifundamentalism väljendub näiteks ka tänavapildis nähtavate naiste riietuses. Kuigi vahel kohtab ka näolooride kandjaid ning pea kõik kannavad rätti, on paljude naisterahvaste üleriided üsnagi liibuvad ning kehakumerused silmanähtavad. Selles osas näikse musliminaiste emantsipatsioon Liibanoni mõõdukat teed minevat.
Muidugi ei taha naised fundamentalistide sunnil nägu katva niqab’i juurde tagasi minna ja küllap väljendus ka see soov valmistulemustes.
Valimised olid üle ootuste rahumeelsed, korrektsed ja – ÜRO nõunike abil – suhteliselt hästi organiseeritud. Föderalistide protestid Kürenaikas tõid kaasa ka ühe hukkunu, lõunapoolsed kõrbepoegade konfliktid segasid hääletusprotsessi siin-seal... Kuid üldrahvalik kergendustunne pärast 41-aastast valimisteta aega Gaddafi võimu all oli silmanähtav. Sageli oli näha, kuidas valimiskasti ees kummardati ja sedelit kasti lastes pomiseti – alhamdulillah (jumalale tänu).
Märkasin ka üht vanaprouat valimiskasti heldinult silitamas.
Uus valitsus, olgu ta siis mis hoiakutega tahes, peab esmajärjekorras uue konstitutsiooni väljatöötamise kõrval tegelema nii mõnegi pakilise asja lahendamisega. Osalt Gaddafi pärandina, osalt revolutsiooni sünnitatuna on hulk probleeme, mida Rahvuslik Üleminekunõukogu oma piiratud mandaadi tõttu ja küllap ka omaenda nõrkust tunnetades lahendada ei üritanudki.
Esmalt kaks suuremat julgeolekuriski – isepäised brigaadid tuleb desarmeerida või kaitsejõududesse integreerida. Piirialad tuleb kontrolli alla saada. Praegune kontrollimatu Liibüa on suurimaid lõuna poolt tulijate transiitmaid Euroopasse.
Praeguse seisuga ei suudeta Liibüa linnades aga isegi liiklust kontrollida, muust rääkimata. Liiklusmärke näikse peetavat rohkem dekoratiivseks lisandiks.
Gaddafi arsenalidest pärinevaTE relvade, iseäranis portatiivsete õhutõrjerakettide üle kontrolli puudumine on murelikuks teinud nii kohalikke kui ka lääneriike. Liibüas pidavat nii mõnedki huvitava taustaga tegelased ringi liikuma, kes õlaltlastavaid MANPADSe osta üritavad.
Uuel valitsusel, kuivõrd rohkem või vähem islamistlik ta ka ei oleks, saab Liibüa poliitisel maastikul toimetulek olema nagu köietrikk.
Saab näha, mil määral aktsepteerib uus keskvõim berberi vähemuse iseseisvuspüüdlusi. Näib, et pelgalt kultuuriautonoomiaga berberid – omanimega imazighen – ei piirdu.
Ja mis peamine – kuidas Muslimi Vennaskond lepib olukorraga, kui ka üksikkandidaatide najalt võimule ei pääseta ning tuleb opositsiooni jääda. Mohammed Sawan, Muslimi Vennaskonna liider, on juba asunud Mohammed Jibrili aadressil süüdistusi ja ähvardusi pilduma.
Aega aga on vähe. Praeguse Rahvuskongressi mandaat on piiratud ühe aastaga ning järgmisel aastal tuleb liibüalastel taas valimiskastide juurde minna.
Üks on kindel – Liibüa on näoga Euroopa poole. Silmanurgast vaadatakse oma araabia naabreid ning Aafrika suunas on selg keeratud. Kas Euroopa õigustab liibüalaste usaldust, näitab aeg. Üks on kindel – usk demokraatiasse on liibüalase südames kindel. Kui Allah tahab, püsib see värskena.
