Villu Zirnask: Mitte kas börsile minna,vaid millal

Riigiettevõttete börsile viimise puhul tuleb selgeks teha, milline on ettevõtete strateegiline tähtsus ja millal tasub börsile minna

Riigiettevõtete erastamine on emotsionaalne küsimus. Emotsioonid tekivad sellest, et erastades annab riik ära võimaluse saada osa riigiettevõtte kasumist ja pärast erastamist võib riigiettevõte minna Eestile soovimatult tegutsevate omanike kontrolli alla.

Kumbki hirm pole päris tühjalt kohalt tekkinud, aga neid ohte on võimalik edukalt vaos hoida. Vaatame näiteks põhjanaabrite poole. Soome ei hoia riigiettevõtteid kiivalt kogu täiega endale, vaid on paljudesse kaasanud ka erainvestoreid ja ettevõtted börsil noteerinud. Näiteks Fortumis, mis on põhimõtteliselt sama tüüpi ettevõte nagu Eesti Energia, on Soome riigi osalus 50,8 protsenti.

Soomes täiesti normaalne

Soome on jaotanud riigi osalusega ettevõtted kolmeks (riigiettevõtetega tegeleb seal peaministri büroo riigiomandi juhtimise osakond, vt www.valtionomistus.fi). Esiteks need, milles tal on üksnes tavalise aktsionäri huvi: ettevõtte väärtuse kasv. Selline osalus, enamasti väiksem kui 30 protsenti, on Soomel mitmekümnes tuntud ettevõttes – näiteks TeliaSonera, StoraEnso ja Altia.

Teiseks on ettevõtted, milles Soome riigil on peale tavalise aktsionäri huvi ka strateegilised huvid. Nende hulka kuuluvad näiteks sellised börsiettevõtted nagu Fortum, Neste ja Finnair, kus riigi osalus on veidi üle poole.

Kolmandaks ettevõtted, mille pidamiseks on Soome riigil kindlad erihuvid – nagu Yleisradio (avalik-õiguslik ringhääling), Alko (alkoholimüügifirma), Veikkaus (lotofirma) ja Fingrid (elektrisüsteemihaldur).

Eesti Posti erastamiseks Soomest eeskuju ei leia: sealset postiteenistust opereeriv Itella Grupp kuulub sada protsenti riigile ja erastamist praegu päevakorras ei ole.

See-eest on küllalt palju postifirmade erastamise näiteid mujal: Deutsche Post, Hollandi TNT, Belgia post, tänavu on jälle hakatud rääkima Briti Royal Maili erastamisest. Kui vaadata kolmandat rohkem mainitud erastamiskandidaati, Tallinna Sadamat, siis sadamad on sageli hoopis munitsipaalomandis: näiteks Helsingi sadam, mille omanik on Helsingi linn, või Rotterdami sadam, millest 70 protsenti kuulub Rotterdami linnale ja 30 Hollandi riigile.

Nende näidete põhjal saab kindlalt öelda, et pole olemas head põhjust, miks Eesti riik ei tohiks mõne praegu sajaprotsendiliselt riigi käes oleva ettevõtte vähemusosalust börsile viia.

Nüansirikkam küsimus on: millal erastamine ette võtta? Konsultatsioonifirma PwC ülevaates Euroopa avalike aktsiapakkumiste kohta tõdetakse, et pärast mõningaid julgustavaid märke tänavu esimeses kvartalis, langes teises kvartalis aktiivsus dramaatiliselt. Suur osa ettevõtetest lükkas oma aktsiamüügi poole või koguni terve aasta võrra edasi, sest praegu ei saa kindel olla, et aktsiatele leidub piisaval hulgal hea hinnaga ostjaid.

Sellest hoolimata, ei tähenda praegune nõrk IPO-turg, et valitsusel ei tasu vastu võtta põhimõttelist otsust riigiettevõtete vähemusosaluste erastamise kohta. Erastamise ettevalmistamine võtab ju aega ja selleks, et õigel hetkel valmis olla, tulekski osa otsuseid ja töid juba praegu ära teha.

Riigiettevõtted
Eestis	Osalus%
Eesti Energia	100
Elering	100
Tallinna Sadam	100
Eesti Post	100
Tallinna Lennujaam	100
Lennuliiklus teeninduse AS	100
Saarte Liinid	100
Eesti Loots	100
Elektriraudtee	100
Teede Tehnokeskus	100
Metrosert	100
OSPA	100
A.L.A.R.A. AS	100
Eesti Raudtee	100
Eesti teed	100
KredEx	100
Kesklabor	100
Geoloogiakeskus	100
Kaardikeskus	100
Eesti Loto	100
Vireen	100
Vanglatööstus	100
Erika Neli	100
Andmevara	100
Levira	51
Metsataim	60
Näitemänguagentuur 89
Estonian Air	90
Ökosil	35