Priit Hõbemägi: Riigikogu raske valik: privileegid või põhimõtted?
Postimees avaldas 20. juulil uudise “Michal ja Lillo lähevad ülekuulamisele kahtlustatavatena”. Päev hiljem ilmus sealsamas uudis “Kaja Kallas alustas riigikogu eetikakoodeksi loomist”.
See on juba peaaegu klassika, kuidas negatiivne uudis positiivse uudisega välja vahetada ning jutujärg mujale viia.
Seitse tundi suvegrilli justiitsministrile ja Kalev Lillole tundub olevat just paras algus põhjalikule kriminaalmenetlusele. Kuid mida teha Riigikogu eetikakoodeksiga, kui valdav enamik saadikutest ei tea, kas toetada selle loomist või mitte?
Nagu tavaliselt on enamik riigikogulasi umbes sama targad kui Alice Imedemaal Irvikult Kassilt teed küsides. Kui sa ei tea, kuhu tahad jõuda, siis on enam-vähem ükskõik, kuhupoole sammud seada, vastas kass.
Põhimõtteliselt on rahvaesindajatel valida kahe tee vahel – kas käituda pohhuistidena ja saata igasugune eetika kuradile, sest enne järgmisi valimisi ei põleta neid ka happega oma tooli küljest lahti, või teha vähemalt nägu, et nad soovivad liikuda eetilise, põhimõttekindla, väärtustele tugineva parlamendi poole. Eetikakoodeks on juba olemas kohtunikel ja advokaatidel, ajakirjanikel ja kohtutäituritel, vabaühendustel, finantsinspektsioonil ja teistel. Riigikogu, mis ei soovi end eetikaga siduda? Tänan, ei!
Ainult sotsid on seni eetikakoodeksile toetust avaldanud, suur osa “soo” elanikest aga ootab oma erakonna bosside seisukohta. Järjekordne näide, kui piiratud on rahvaesindajate iseseisvus. Sest vaba inimene teeks oma valiku. Ja valik on alati olemas, iseasi, kuidas inimene seda kasutab. Ka otsustamata jätmine tähendab nüüd valikut.
Kindlasti on mõnelgi saadikul lihtsalt hirm. Kuid hirm võib olla hea katalüsaator koodeksi tegemisel. Ka Eesti ajakirjanduseetika koodeks sündis hirmu najal.
Kui 1990ndate aastate poliitringkondades läks liikvele jutt ajakirjandusseaduse ettevalmistamisest, hakkasid ajalehed kartma suukorvistamist. Selle vältimiseks valiti eneseregulatsiooni tee – loodi eetikakoodeks ja seda valvav Pressinõukogu.
Riigikogu eetika- või käitumiskoodeks peab olema radikaalne ja detailne, pigem koos tõhusate sanktsioonidega, mis saadiku häbiposti panevad (nii on see näiteks advokaatidel). Just selle pärast ei saa saadikud oma käitumisnorme endale ise kirjutada. Riigikogu liikmetele tuleks anda konkreetsed suunised, kuidas käituda olukorras, kus neil võib tekkida huvide konflikt – kingitused, lobistid, uued Volvod jms.
Kas Riigikokku naasnud Kaja Kallasel on selleks ikka püssirohtu salvedes, nagu küsis Mihhail Gorbatšov kunagi Tallinna visiteerides. Võimuerakondade poolt kummitempliks sunnitud Riigikogu maine on avalikkuse silmis vilets ja eetikakoodeks on reaalne võimalus seda parandada.
Kõhklevad Riigikogu liikmed pidagu meeles Ameerika Ühendriikide kolmekümne neljanda presidendi, teise maailmasõja kangelase Dwight “Ike” Eisenhoweri ütlust “Inimesed, kes hindavad oma privileege kõrgemalt kui põhimõtteid, kaotavad peagi mõlemad”.
