Algul küpsetati kakukesi, hiljem, pärast savipottide leiutamist, hakati ka mitmesuguseid körditaolisi toite valmistama. Õhus lendles mitmesuguste seente spoore, s. h. ka pärmiseente spoore. Nii võis seismajäänud kört hakata käärima ja toidus sisalduv tärklis kääris alkoholiks. Pikapeale õpiti õllepärmi eraldama ja ka säilitama juuretise kujul, kuigi pärmiseentest polnud tol aja veel kellelgi aimu. Selline võis olla õlle leiutamise protsessi üks külg. Ent siinkohal tuleb ära märkida, et seda veidi joovastavat vedelat ollust ei nimetanud tol ajal veel keegi õlleks, tegu oli vaid toiduga, ehkki meeldivalt joovastava toiduga!

Nüüd tuli leida moodus, kuidas seda joovastavat ollust säilitada. Katsetati erinevate ürtide ja ka vürtsidega. Lõpuks aitas emade iidne tarkus. Pea kõiki emasid kummitab hirm: kas lapsele ikka jätkub rinnapiima? Selle hirmu peletamiseks on kasutatud mitmesuguseid vahendeid, alates nõiasõnadest kuni rinnapiimaajatiteni. Põhja poolkeral leiti, et üheks paremaks ja ka kättesaadavamaks piimaajatiks on humalakäbidest valmistatud tõmmis. Nii leiti ajapikku õlle valmistamise kolmas komponent – humal. Toidule –käärinud jahukördile – hakati lisama humalaid. Algselt ikka selleks, et rinnalapsed söönud oleksid. Hiljem avastati veel üks humala kasulik omadus – võime säilitada (konserveerida) toitu. Hollandlasest ajaloolane ja õllekultuuri arengu uurija Vim de Bell (1995) leidis, et Euroopas hakkasid esimesena õllele humalaid lisama saksa mungad umbes VIII sajandil. Nüüd oli meie esivanematel juba olemas kõik õlle valmistamiseks vajalikud komponendid: kääritamiseks sobiv toit – odra- või nisujahust valmistatud kört, juuretis ja humal.

Kogu see õlle leiutamise protsess võttis üüratu aja – tuhandeid aastaid. Siin polnud ju tegemist mingi sihikindla leiutamistegevusega, kõik kukkus välja juhuslikult ja pikaajalise katse-eksimuse meetodi kasutamise tulemusena. Ent, nagu kirjutab Briti ajaloolane Jane Payton, juba 7000 a tagasi oskasid Šumeri naised õlut pruulida. Samuti oli Šumeri naistel monopoolne õigus pidada kõrtse. Õlut ennast aga hinnati „jumalannade kingitud joogiks”.

KA PÕHJALA NAISED PRUULISID ÕLUT

Viikingite kultuuriruumis olid naised- õllepruulijad eriseisuses, kõrgesti austatud ja ka väga jõukad. Viikingite raevukat sõjakust seostati õllega, mida nad enne lahingut jõid. Ent, vaevalt et ainult õlu põhjustas viikingite raevuka sõjakuse ja surmapõlguse. Vastus peitub punases kärbseseenes, mida segati õlle sisse ja joodi enne lahingut. Õiget retsepti teadsid vaid kohalikud naised - õllepruulid. J. Payton kirjutab, et ka soome-ugri naised oskasid head õlut keeta. Nad lisasid õllele isegi karu verd, et kätes oleks karu ramm. Siinkohal meenub ka oma ema. Ta oli perekonnas ainuõiguslik õllepruulija. Ema kasvatas ja kuivatas linnased, ainult tema teadis õlleretsepti ja õlle valmistamise tehnoloogilist skeemi. Meespere oli seejuures ainult käepärane abitööjõud. Ema pruulitud õlu oli mahe, rammus ja kange. Selline maa-õlu vastandati linna-või poeõllele, mis tema hinnangul oli maitselt kibe, viha ja … ja pluss veel paar krõbedamat sõna.

Tahaks loota, et tööstuslikult toodetud linna-õlu pole veel lõplikult kustutanud Eestimaa naiste koduõlle pruulimise oskusi. Kuigi, samas, pangem nüüd hästi tähele: praegu on Saku Õlletehases peaõllemeistriks daam – Marika Tungel. Võtke heaks või pange pahaks !

ÕLU PÄÄSTIS TSIVILISATSIOONI

Kui püüda tänaste standardite järgi hinnata keskaja linnaelanike elu-olu, siis tuleb öelda otse: tol ajal elati täieliku antisanitaaria tingimustes. Müüridega ümbritsetud linnades elati pead-jalad koos, tänavatel voolas virts ja solk, puhta joogivee standarditest polnud kellelgi aimugi. Siinkohal tasuks meenutada, et Tallinn sai esimese veepuhastusjaama alles 1927. a.

Seal, kus on teravili, seal on ka rotid, aga rotid levitasid katkusid … Keskaja linnade ajalugu – see on ka lakkamatute laastavate epideemiate ajalugu. Kerkib küsimus: kuidas linnaelanikel õnnestus sellistes ebainimlikes tingimustes ellu jääda? Vastust sellele küsimusele otsiti ka Discovery Science telesaates „Iidsed seosed” (08. XI 2009). Ja vastus oli selline: tsivilisatsiooni päästis õlu. Sest: õlle valmistamiseks kasutati läbikeedetud (desinfitseeritud!) vett, humalal aga on antiseptilised omadused. Õlut joodi kahtlase väärtusega kaevuvee asemel. Nõnda säästeti inimelusid. V. de Belli andmetel jõi (või – sõi ära!?) keskaja linnamees ära üle 400 liitri õlut aastas. Euroopas oli õlu esimene retseptiravim! Järeldus: naised pruulisid õlut, õlu päästis laastavatest epideemiatest, tsivilisatsioon sai säilida ja areneda. 18.-19. saj. tööstusrevolutsiooni käigus loodi suured tööstuslikud õlletehased ja koduõlle pruulimine vajub unustuse hõlma. Õlut hakati filtreerima ja pudelitesse villima. Naiste kodukäsitööoskust enam ei vajatud. Õllest sai meeste jook. Kuid samal ajal hakati ka järjest vähem ja vähem õlut jooma. Õlle peamiseks vaenlasteks said tee ja kohv, mille laialdane levik piiras joodava õlle koguse 60-80 liitrini inimese kohta aastas.

VÕTA TOOP JA PEA ARU

Öeldakse, et iga asi, mis ületab oma mõõdu, võib üle minna oma vastandiks. Milline on siis õllejoomise mõõt? Dietoloogid väidavad, et mõõduks on üks 0,5- liitrine pudel õlut päeva kohta. Aga kui seda mõõtu ületada? Siis võib meestel-õllesõpradel välja kujunda günekomastia – naiserindade tekkimine mehel. Asi on selles, et humal sisaldab taimset östrogeeni – naissuguhormooni. Ja kui seda taimset östrogeeni satub mehe organismi üle mõõdu, siis mehe hormonaalsüsteem läheb tasakaalust välja ja mees hakkabki „eidestuma”. Esialgu väliselt. Õllesummeril ringi liikudes tekib mõnikord vastupandamatu soov kinkida mõnele suurele õllesõbrale rinnahoidja. Günekomastia! Lisaks veel erektsioonihäired ja muud vastikud hädad. Rahvatarkust ei tasu eirata: võta toop ja pea aru!