Kahel rattal üle lahe
Helsingis suhtutakse jalgratturitesse mõistvamalt kui Tallinnas ning kellukese ja ja helkuri puudumisest ei tehta probleemi seni, kuni sõitja süda soe. Soome pealinnas sõtkus ringi Toomas Verrev.
Niikaua kui Tallinnast ja Helsingist ei ole saanud utoopiline Talsingi, millest vahel siin-seal ikka juttu, satub keskmine eestlane paar korda aastas siit Soome lahe lõunakaldalt Helsingit külastama. Enamasti on aga neil, kes just küprokit seina panema või maasikaid/mustikaid korjama ei lähe, küllaltki korduv programm – sadamast legendaarsesse H&Mi kauplusesse, siis veel mõnesse kaubanduskeskusesse ja ongi kõik.
Siiski on Helsingil kõigele sellele lisaks pakkuda ka midagi palju rohkemat. Sellel aastal on Helsingi näiteks maailma disainipealinn, mis pakub avastamisrõõmu ja lihtsalt naudinguid kõigile, kellel hea (kunsti)maitsemeel ning kellele isegi aastatetagune maailma geipealinna programm kaugeks jäi.
Disainipealinna üheks eripäraks on see, et kõik huvitav ei ole peidetud kaubanduskeskuste lettidele ja aatriumitesse, vaid jaotub laiali üle terve Helsingi, mis on teadupärast oluliselt suurema pindalaga asula (715,5 km² koos vee-aladega – toim) kui meie iidne pealinn (159,2 km² – toim). Sellepärast on igati mõistlik minna disainipealinna avastama jalgrattaga. Praegu on seal hulgaliselt põnevaid näitusi ja üritusi, mida just sel moel liikudes kõige parem väisata.
Jalgratta ühesvõtmine ei ole ei keeruline ega kallis. Võib isegi öelda, et see ei maksa eriti rohkem kui trammipilet, mis on igati asjakohane võrdlus, sest juba mõne päeva pärast hakkavad sealsed trammid (liin nr 9) sõitma Länsiterminaalini, kuhu saabuvad kõik Tallinki laevad. Kui aga konkreetsetest numbritest rääkida, siis üheotsapilet Tallinki laevadel maksab jalgrattale 5 lisaeurot, samas kui Linda Line’i laevadel saab ratta ühes võtta vaid 2 lisaeuro eest ühel suunal.
Paljud pelgavad – täiesti põhjendatult – kihutada jalgrattaga Tallinna augulistel tänavatel autojuhtide vahel, kes suhtuvad kaherattalistesse kui nähtamatutesse. Mõnede eranditega võib öelda, et Soome autojuhid on oluliselt tähelepanelikumad ning kuigi laeva autotekilt mahatulek veokite ja teiste suurte autode vahel võib tunduda küllaltki ekstreemne, on Helsingis väga mõnus ja turvaline liigelda. Lisaks tähelepanelikele autojuhtidele on Helsingis ka tasemel rattateed, kus ei kohmitse ees kümned jalakäijad nagu koduses Tallinnas. Ja tõesti, sadama ümbruses ei suutnud ka paljud meie kaasmaalased taibata, mida need jalgratta pildid maas tähendavad, kuid mida kaugemale sadamast, seda vähemaks selliseid tegelasi jäi.
Üheks must-be kohaks, kus end disainiaasta lainele viia, on kindlasti Kiasma (mis on tuntud ka selle poolest, et selle eest väljub kindla intervalliga tasuta buss Ikeasse).
Disainiaasta mõttes on aga oluline, et Kiasmas näeb 9. septembrini ülevaatlikku nüüdisaegse koomiksikunsti näitust “Eyeballing!”. Oktoobri alguseni on aga sealsamas avatud ka teine suurejooneline näituseprojekt “Camouflage”, milles intrigeerival moel kohtuvad disain ja nüüdiskunst. Ning pealetükkivat koduigatsust aitavad leevendada kenad kohalikud eesti soost noorikud, kes kaugelt tulnuile sõbralikult naeratavad.
Lisaks Kiasmale toimub disainipealinnas nii mõndagi mujalgi. Kõige mõnusam on lihtsalt kesklinnale kaugemal ja lähemal rattaga tiirutada, sest ka kõige ootamatumatest kohtadest võib leida kasvõi mõne laheda disainiga pargipingi või maastikuinstallatsiooni.
Rohelised linnapargid moodustavad Helsingi pindalast neljandiku ja seal on pedaalide sõtkumise vahelduseks mõnus niisama jalga puhata ja piknikku pidada. Seda võimalust kasutavad päikeselistel päevadel paljud pere- ja seltskonnad. Kusjuures väga viltu ei vaadata isegi sellele, kui palava ilmaga suvatseb keegi janune rattur ka mõne promillisema vedelikuga oma kurku niisutada. Peaasi on, et kõik jääks ikka viisakuse piiridesse.
Hesas liigeldes on tunda, et rahvas armastab jalgrattaga sõita palju rohkem kui Tallinnas. Rattateed ei ole vaid kenad jooned tänavatel, vaid nendest on moodustatud arusaadav ja loogiline võrgustik. Kuna rattureid on seetõttu ka rohkem, tasub aga olla ettevaatlik ja vaadata mitte ainult enda ette, vaid vahel üle õla ja paremale ning vasakulegi, sest meetrilaiusel rattateel võivad olla kõrvuti ka mitu ratturit.
