Karin Paulus: Karistus viljakuse eest
Siiski pole probleemi kese sugugi furoori tekitavate kahe issi või emmega perede juures. Statistikat uskudes on tegu pigem marginaaliaga. Tavaliselt ahistatakse hoopis peresid, kus on rohkem kui kaks last. Muidugi pole seda sugugi nii efektne kajastada, kui ajada pressiesindajaid kimbatusse küsimustega, kas homod võivad saada lapsi või kas uue aja “lapsega” – lemmiklooma, näiteks hamstri või hobusega – saab näitusele või randa minna.
Nelja lapse emana olen tegelikult perepiletite süsteemile väga tänulik. Kuna eraldi piletid ostad muidu ikka igal pool – teatris, kinos, trammis, praamil –, tunned rõõmu ka peamiselt väiksematele lastele tehtavatest kesistest soodustustest. Kui meres on vesi külm, siis ujuma kõik koos nii lihtsalt juba ei saa. Spaades peetakse normaalseks, et pubekale tuleb lunastada eraldi pilet ning peregi tähendab tavaliselt kahelapselist kooslust. Kui sedagi. Paraja põntsu panevad lõbustuspargid ning suuremad hooajalised mängumaad, nagu Vembu-Tembumaa ja Vudila, kus küsitakse piletiraha iga külastaja pealt eraldi. Parem on asi kultuursemates asutustes, nagu muuseumid ning zood. Kumu lubab kaasa kõik alaealised lapsed; Eesti Rahva Muuseum ütleb lihtsalt, et perepääse on mõeldud lastega vanematele. Selle suve popimatest kohtadest tähendab jääaja keskuse perepilet kuni kaht täiskasvanut ja kuni kolme last vanuses 4–19 aastat; meremuuseumi vesilennukite angaarides, Tallinna teletornis ja ajaloomuuseumis lähevad perena õnneks kirja kõik lapsed. Ahhaa keskuses saab end perena tunda ka lasterikas ning eriti edumeelne on vabaõhumuuseum, kus mõistetakse, et üliõpilanegi ei saa ratsa rikkaks: lapseks loetakse seal ka tudengid kuni 26. eluaastani.
Sellest hoolimata on Eestis konkurentsivõimeliselt lapsi kasvatada väga kulukas. Omavalitsustel tasuks ehk aga enam snitti võtta Tallinna linnalt, kes laseb kohalikel suuremate perede lastel vähemasti bussis tasuta sõita, maksab koolitoetust ning korra aastas ka suured pered ja pensionärid tasuta teatrisse kutsub. Kui lehma ja lammast aitab kosutada PRIA, siis inimkapitali täisväärtuslikku ninaesist ja hingetoitu nii väärtuslikuks meil üldiselt ei peeta. Ebaproportsionaalselt palju jõukate inimeste iibesse panustav vanemahüvitis ning perelist eluviisi vaenav poliitika (töölepinguseadusest gümnasistide tasuta koolitoidu puudumiseni) jätavad vägisi mulje, et hooliva ja hariva emaduse asemel oodatakse naistelt viljakust, mis päädib tulevaste maksumaksjate sünnitamisega. Perega veedetud sisukama suvevaheaja asemel pakub riik vallandamise hirmus olevatele tööd vehkivatele vanematele “toreda” alternatiivina pikemat õppeaastat, et lapsi mugavalt puuris hoida.
