Aborigeenid ja pilvelõhkujad

Kohati sarnaneb Sydney Londoniga nagu kaks tilka vett, kirjutab Aime Hansen.

Isegi kohanimed on Sydneys samad mis Londonis: Hyde Park ja Oxfordi tänav… Kuid siis keerab buss nurga tagant välja ja vesi ookeanilahes lööb sillerdama, sadamakail puhuvad aborigeenimuusikud didgeridood ning kalapoe tagaukse juures hiilivad pelikanid. Siis tuleb meelde, et oled teisel mandril, teises maailma otsas.

Sydneysse saabunud turistid tormavad kõigepealt pildistama Ooperimaja.

See taeva poole pürgivate katusekaartega siluett on aastakümneid olnud moodsa ehituskunsti sümboliks, ka uusimad modernsed rajatised pole suutnud tema superstaari-positsiooni kõigutada. Minule on kuulus siluett mällu sööbinud väliseesti onu saadetud postkaartidelt.

Nõukaaegses lapsepõlves oli Austraalia kauge, futuristlikke imesid täis maa, kuhu sõja ajal läksid ja kadusid inimesed, otsekui oleks känguru nad oma kukrusse pistnud.

Parimad võtted ooperimajast saab teda ümbritsevalt veeväljalt; massipsühhoosist haaratuna trügin minagi lõbusõidulaeva pardale. Kui laev hoonest parajale kaugusele jõuab, algab parempoolse parda juures suurem madin. Ka mina tunglen seal koos teiste turistidega. Kõrva ääres klõpsuvad ameeriklaste ja jaapanlaste Nikonid ja Canonid; suure vaevaga õnnestub mul oma digitaalne seebikarbike suurtükikahureid meenutavate objektiivide vahele sokutada. Viimaks ohkan rahulolevalt: järjekordne maailmakuulus vaatamisväärsus on minu poolt vallutatud!

Peale ooperimaja ei tea ma esialgu Sydneyst suurt midagi. Kahtlustan teda isegi selles, et ta on üks igav, tüütu, palav ja tolmune suurlinn, mis sarnaneb teiste samasugustega nagu kaks tilka vett. Kuid mida enam ringi longin, seda enam hakkavad Sydney ambient, aura ja atmosfäär mulle meeldima. Jõuan järeldusele, et see on üpris lahe koht. Ühest küljest valitseb siin mõnus rahvusvahelise suurlinna melu, teisalt on rohkem ruumi ja vähem stressi kui näiteks Londonis.

Sydneys on tõesti midagi lennukat, futuristlikku; kõikjal valitseb avaruse, avatuse tunne: kõrgusse sööstvad klaasist ja terasest konstruktsioonid, elegantsed, saledad pilvelõhkujad, suured väljakud, kaarjad sillad. Igal pool sillerdav vesi võimendab muljet värskusest ja modernsusest.

Tänaval keerleb rahvaste paabel. Pilvelõhkujate vahel kõnnivad tegusad, punapõsksed, säravate valgete hammastega inimesed nagu Hollywoody seebis. Eh, heaoluühiskond! Andke mullegi tükike oma hüvede pirukast, läikivast heaolumaailmast!

*
Ookeani lähedusel on kindlasti midagi tegemist sellega, et Sydney tundub nii kerge ja lennukana. Vesi tungib lahtede ja abajate kujul suurlinna kõigisse soppidesse. Sydneyl on hulk toredaid supelrandu, enamik neist kesklinnast vaid pooletunnise bussi- või praamisõidu kaugusel.

Leidub nii kommertslikke kui metsiku looduse ilmega supluskohti.

Surfarite lemmik on kuulus Bondi rand, kuid minule meeldis kõige enam imepehme kuldse liiva ja kristallselge veega Manly rand. See ei jää millegi poolest alla kuurordile mõnel palmisaarel.

*
Modernsest kesklinnast eemaldudes leidub ka teistsuguseid maailmu: näiteks mustlaslik Paddington, kus liigub hipisid, muusikuid, kunstnikke, etniliste gruppide esindajaid. Siin on laupäevaturgusid, hubaseid kohvikuid, pudi-padi täis poekesi, butiike varjulistes kõrvaltänavates. Metodisti kirikus svingib džässbänd, väikese pargi servas ennustab kaardimoor kellelegi tulevikku, türgi mees suitsetab oma pudupoe ukse ees istudes piipu.

Meeleolukas linnaosa on ka Kings Cross, mida soovitatakse kui “alternatiivset vaatamisväärsust”. See oli ja on lõbumajade rajoon, kuid praegusel ajal on lisandunud ka boheemlik ja alternatiivkultuuri aspekt. Parim meelelahutus on õhtul baaris suure avatud akna all istudes tänavale vahtida: millegipärast kogunevad Sydney kõige värvikamad ja teatraalsemad karakterid just Kings Crossi peatänavale.

Aknast longivad mööda siiruviirulised boheemlased, lehvivate hõlmadega alternatiiv-inimesed, karuse ilmega illegaalid, plaksuvate võltsripsmetega lõbumajade töötajad... Kings Cross on chilled-out koht, kus elu keeb varaste hommikutundideni.

Külastamist väärib kalaturg, kus müügilette ehivad suurejoonelised mereelukatest koosnevad installatsioonid. Mõni kala on kahe-kolme meetri pikkune, teisal sirutuvad jäähunnikust hirmuäratavad kombitsad. Turu peahoones pakub lugematu arv kioskeid mereandidest valmistatud roogasid; omapäraseid toite nautiv, peamiselt aasia päritoluga klientuur kujutab endast samuti värvikat vaatepilti.

Kalaturu tagauste juures tammuvad õieli kaeltega lootusrikkad pelikanid, “alatikud”, keda laomees juba nägupidi tunneb.

*
Pilvelõhkujatele loovad kontrasti didgeridood mängivad aborigeenid, kes regulaarselt esinevad Kaasaegse Kunsti Muusumi ees asuval sadamakail. Enamasti kaasneb sellega ka traditsioonilises stiilis tants kehamaalingutega kaetud performance-kunstnike esituses.

Sadamakail toimuv show meenutab, et moodsale Sydneyle eelnes

30 000 aastat aborigeeni tsivilisatsiooni, nii linna territooriumil kui mujal Austraalias. Nüüdisaegse metropoli meeleolusse lõikub teine dimensioon: aborigeenide alateadvusel ja intuitsioonil põhinev maailm, aastatuhandete vanune kultuur, mille juured on Austraalia võimsas ja salapärases looduses; lood Uneajast ja Vikerkaaremaost.

Ühtlasi mõraneb mõneks ajaks Sydney särav fassaad ning paljastub varjatud, maha maetud valu: aborigeenide saatus valgete inimeste loodud moodsas ühiskonnas. Austraalia asustamisega eurooplaste poolt kaasnes too igituttav stsenaarium: immigrandid pidasid põliselanikke primitiivseteks võsainimesteks ning kohtlesid neid vastavalt.

Kultuuride kokkupõrke tagajärjel aborigeenide maailm peaaegu hävis ning rahvaarv kahanes katastroofiliselt. Tänapäeval moodustab aborigeenide rahvusgrupp ainult kaks protsenti kogu maa elanikkonnast.

Alles 1960. aastate lõpus hakati muutma põliselanikke diskrimineerivaid seadusi ning hakkas muutuma üldine suhtumine.

Valusaid probleeme leidub tänapäevani ning asi on veel lahendusest kaugel. Kuid positiivseid muutusi on toimunud. Näiteks põlisasukate kultuuri tänapäeval tunnustatakse ja tutvustatakse; püütakse mitmesuguste projektide abil nende traditsioonilist pärandit turgutatada ja taaselustada jne.

Sydneys on mitmeid võimalusi unikaalse ja värvika aborigeeni kultuuriga tutvumiseks – näitused, muuseumid, etendused ja ekskursioonid. Aborigeeni traditsiooniline kunst oma sümbolistlike kujunditega mõjub üllatavalt nüüdisaegselt, muusika ja tants sobib hästi alternatiivteatri konteksti. Kuigi sageli valgete inimeste loodud ühiskonna varjus, on aborigeenid ja nende kultuur tänapäevase Austraalia lahutamatu osa, seda ka ülimoodsas linnas Sydneys.

*
Sydneyst lahkudes leian, et kuigi ta kohati väliselt sarnaneb Londoniga, on tal oma saatus, iseloom ja aura; see on maailm omaette, mitte Inglismaa pealinna koopia. Jätan hüvasti tema lennukate kaarte ja sillerdavate veeväljadega ning otsustan veel teinegi kord lennukist välja astuda, kui ta mulle tee peale ette jääb.