Katkendeid kadunud kodumaast
Juku-Kalle Raid käis endistes Eesti külades Pihkva järve ääres.
Taasiseseisvumispäevast, mis meid äsja tabas, vist paremat hetke ei leidu, mil jagada pildikatkeid kunagise Wabariigi, tänaseks Vene poole jäävaist küladest. Olen ikka neis piirkondades ringi lonkinud, enamasti kaasas (tark mees taskus) Seto palvelate ajaloost rääkiva raamatu koostaja Ahto Raudoja. Me leiame alati midagi, mis on ühtaegu meeletult kurb ja kuradi koomiline.
Paari nädala pärast külastab Eesti piiri külje all asuvat Irboska külakest Kogu Venemaa Tsaar ja President Putin. Ja sestap, nagu kirjutas Nossov oma Totu-lugude raamatus, pole päike veel tõusnudki, kui lollidemaal käib juba kibe askeldamine. Viimase hetke korras ehitatakse mosaiikkividest kõnniteed, betoonist on pandud püsti erakordselt inetu palvela, vanamutid mürgitavad taimi, mis juba aastaid läbi teekatte kasvanud. Põhjavesi las vaatab ise, kuidas saab.
See on tegelikult vana ja teada käitumismall, nägin korra Udmurtias enne Putini visiiti samasugust asja, aga Hantõ-Mansiiskis paisati lennukitelt tuhandeid tonne mürke, et tappa ära sealsed Siberi sääsed, enne kui saabub president Medvedev. (Käimas oli Soome-Ugri maailmakongress, kus osales ka Soome president Tarja Halonen ja meie Toomas Hendrik Ilves.)
Härra Putini trassilt kilomeetrike eemal aga lokkab nukrus, vajuvad majad kokku ning jääb tõeliseks mõistatuseks, kuidas kohalikud seal elavad. Vähemalt kaine peaga...
Alljärgnev pildivalik on kunagistest Eesti küladest.
Ma soovitan väga teile kõigile, otsige nad kaardilt üles ja katsuge korragi vaatamas käia. Lisje, Kulje, Krupp, Kiršino, Moložova, Ivanovo-Boloto jne. Eriti kehtib nõue neile, kes irisevad, halavad ja tatistavad selle üle, kui “sitasti Eestil läheb”.
Vaadake, te ei kujuta isegi ligilähedaselt ette, mis tähendab “sitasti”.
