Jüri Pino: Ütk, ebaõnnestunud sõnaus
Kuigi kurvastavalt suur hulk eestlasi põlgab oma keele liiga keeruliseks ja tahaks selle õigekirjareegleid aina prostamaks teha, et viimanegi tainas ainepunkti kätte saaks, ei ole meie keele häda siin. Vaid just sõnade vähesuses. Mistõttu me pruugime liiga palju võõrsõnu, sellisel hulgal, et ei vaevu enam mõtlemagi, mida need tähendavad. Ning kui jutt ära tõlkida, ei tähenda need tegelikult midagi või siis täielikku jama. Näide: innovaatiline demokraatlik integratsioon. Tõlgid ära ja saad vastuseks: öh?
Nii et arusaadavate, tähendusega eestikeelsete sõnade väljamõtlemine oleks abiks küll. Et me üksteisest ikka aru saaksime. Sõnause tulemus on omaette asi. Kas meil just “kärgperet” ja “taristut” vaja oli ja mida need ikkagi tähendavad, aga vähemalt on püüe olemas.
Sõna “ütk” leiutamisega astus president aga korralikult pange. President ütles Võtikvere raamatukülas, et ütk on “üleolev, ülbe itk. Selle žanri lugude autorite sõnul on nemad ise ülimalt targad, aga Eesti riigis kõik asjad väga halvasti ning riigijuhid viimased lollpead, kes mitte millestki aru ei saa.” Ühesõnaga: kodanikud kolumnistid ja kirjatsurad, ärge virisege!
Kaege, selles määratluses on pisikene vastuolu sees. Kõigepealt – itk ei saa mingil viisil olla üleolev ega ülbe. Kes eesti kirjanduse tundides natukegi tähele pani, see teab, et itk on eelkõige matuselaul või -joru. Ingrid Rüütel – kellel on meelest läinud, siis ta on vägagi kõva rahvaluuleteadlane – ütleb rahvaluuleajakirjas Mäetagused: “Surnuitk on omapärane rituaalne kommunikatsioonivorm leinaja ja lahkunu vahel.” Kujutlege nüüd siia sisse ülbus ja itk kõlaks umbes nii: paras, et sa ära koolsid, närigu sind ussid ja mingu su hing otse põrgukatlasse.
Itkud on säilinud ainult meie kandis Setumaal, ning sellise itku peale hakkaksid lahkunu meessugulased mõtlikult saapasääri kobama, naissugulased vaataksid muude käepäraste löögivahendite järele. Parem mitte üritadagi.
Ehtne itk on päris jube asi. Õnneks või õnnetuseks on kuuldud. Üks väga hea ja armas sõber kinkis kord plaadi, kus peal mu vanaema lauldud rahvaluule. Ju tädi Veera Pino, kah rahvaluuleteadlane, need linti võtnud oli. Seal on ka itk. Kui see peale hakkas – oeh, harva on nii kiiresti lustikummuti nuppude kallale karatud. Kohe tuli meelde, kuis itku ka elusast peast kuuldud. Tädi Veera vedas kord 1980. aastal otse Setust kohale teadja memme ja muudkui pressis talt laule lindi peale. Itku ka. Memm veel ei tahtnud kuidagi itku laulda. Setud on hullumeelselt ebausklikud, usuvad, et sõna ja laul saavad lihaks, seega, kui itku joriseda, siis keegi sureb.
Memm surigi järgmisel aastal.
Ametlik kirjeldus, jälle Ingrid Rüütel: “Ehtsas situatsioonis esitatav itk kujutab endast halamist läbi nutu, kus kõnefraasi (halamise) intonatsioon seguneb nutuga ja kus itkuvärsile (või värsipaarile või pikemale perioodile) järgneb naturaalne nutt ja kuuldav hingetõmme.”
Minu mälestustes on “kuuldav hingetõmme” pigem korinalaadne. Kogu kupatus kokku veniv, sünge, läbinisti masendav. Laulja ise justkui loitsib ennast haledaks, nutabki päriselt. Lahkunu naissugulased pistavad samamoodi pillima, meessugulastel hakkab halb ning nad kaovad vaikselt kerko nuka taha põuetaskust turgutust otsima. Muidu ei pea vastu. Kõla on õudne, sisu lõputu korrutamine, kui kurb see siinpoolne ilm ikka ilma lahkunuta on, mis tollel kõik nägemata jääb, jne.
Veel kord – kuidas siia ülbust ja üleolekut sisse põimida?
Või nii-öelda väiksematesse itkudesse. Nimelt on veel nekrutiitkud ja mõrsjaitkud, kus siis kurvastatakse, kuidas kodu jääb nüüd tühjaks, asjaosaline läheb vastavalt untri kepi või ämma kurjuse alla kannatama. Sealgi pole suhtumist, et “paras sulle”.
Üks seletus presidendi apsule võib muidugi olla, et suureestlased kipuvad võtma sõna “itk” kui asendust “nutule ja halale”. Mis parata, sõnade tähendused nihkuvad. Aga oletame siiski, et president ei läinud seda rada. Mõtleski just seda rahvaluulelist itku. Olgu üleolevusega, kuis on. Kui tõepoolest itketakse ning itku peakangelaseks Eesti riik, siis tekib mõni veider küsimus.
Surnuitku teemal – kas Eesti riik on siis surnud?
Nekrutiitku teemal – kas Eesti riik on läinud võõra kroonu käsu alla?
Mõrsjaitk – kas Eesti riik on antud võõrasse peresse käskida, kantseldada? Muide, “mehele panema” võib ka mahamüümist tähendada.
Urr neid vastuseid teaks.
Surnud Eesti riik ilmselgelt ei ole. Pigem vastupidi, elab priskesti ja kosub juurdegi. Ümber öeldes Leninit Menžinski kohta: majapidamine on piisavalt suur, et iga poolharitlane tööd leiaks (Lenin rääkis küll andekatest lurjustest, Menžinski oli Dzeržinski järel Tšekaa pealik). Eesti riik kubiseb ametitest igasugu ekspertidele, spetsialistidele, kes kõik varmalt õpetavad, käsivad ja keelavad. Meile öeldakse, mida ja kuidas süüa. Joomaaegadest pole mõtet rääkidagi. Meile öeldakse ja keelatakse, kuidas tuba valgustada. Hullem kõigest, meile öeldakse, mida mõelda. Presidendi enda mõned sõbrannad ujutavad meediat üle mõnaga (see ei ole sõnaus, Saarestel olemas), kui sõnnik rahvas ikka eestlased on – ei ole avatud, sallivad, ettevõtlikud, euroopalikud ning nõukataak lohiseb igaühel sabas, kokkuvõttes: küll Eesti oleks kena koht, kui siin neid eestlasi ei töllerdaks. Isegi ei mäleta enam, mis kõik on praeguseks keelatud, mis veel kümmekond aastat tagasi tavaline tundus.
Mistap pole ime, et presidendi toetatud algatuse “Talendid koju!” korraldatud talendifoorum kõlas lõpuks: talendid Eestisse (ja las see matsirahvas rändabki välja, on tulijatel ruumi rohkem).
Igatahes: surnud Eesti riik kindlasti pole. Aga kas ta on võõra kroonu käsu all? Ühest küljest pole kuulda olnud, et Eesti ja Afganistan sõjas oleks. Ega Iraagiga ka oldud. Poisse on läinud, ihuliikmeid on läinud. Mida meil nendega jagada on, nemad ei teagi, kus meie oleme, ja keskmine avaliku halduse magister kontuurkaardil neid üles juba ei leia. Eks jälle ole käsk vanem kui meie. Mis parata – liitlased, demokraatia. Keegi käsib kuskil ja Eesti soldat hüppab. Aga üldiselt on ikka nii, et ise tahtsime ja ise tegime, võõra süüks neid asju päriselt ajada ei saa.
Kuidas oleks aga mõrsjaitkuga? Iseenesest koliseb sellega kokku meie väljaränne. Vaatad – jälle mõni tervitab Austraaliast või kust. Tont nende poistega, aga iga siit minema pannud elujõuline naisterahvas viib endaga kaasa enam kui ühe eestlase. Võimaluse, et meid oleks natukenegi rohkem, meid on ju kohutavalt vähe. Ei hakka nad oma seal kohalikega saadud lastele Vabadussõjast jutustama…
Sai ütk? Võib-olla. Ilmselt isegi rohkem kui need sõnavõtud, mida president ütkudeks tituleeris. Kui siinsest tekstist aga üleolevust otsida, siis selleks on võimalusi kaks: põlastada, et mingu, nagu läheb, enam ei huvita; või põlastada, et las lollpead pingutavad, ega nad kõike ikka untsu keera. See teine kahjuks ei tundu tõsi olevat. Nii et: “Oh sa mu kuku riigikõnõ, nipall’o sinno ol’ki’ (naturaalne nutt ja korisev hingetõmme)!”
