Neftalí Peral: Marinaleda – kommunistlik saareke Hispaanias
Võib-olla on meil allergia teatud mõtteviiside vastu nende diktatuurirežiimide tõttu, mille all oleme kannatanud, leiab ta. Sellepärast tahaksin meelde tuletada, et Hispaania on tänapäeval parlamentaarne monarhia, aga enne seda võimutses peaaegu 40 aastat fašistlik diktatuur. Peamised vabadusvõitlejad olid kommunistid, sotsialistid ja anarhistid.
Mullu novembris võitis Rahvapartei (Partido Popular) üldvalimistel 186 saadikukohta parlamendi 350kohalises alamkojas. See on innustanud peaminister Mariano Rajoyd lammutama oma eelkäija, sotsialist José Luis Rodríguez Zapatero aetud poliitikat ja rakendama drastilisi kokkuhoiumeetmeid. See on omakorda toonud kaasa protestid kogu ühiskonnas, rahulolematud on isegi tuletõrjujad ning traditsiooniliselt parempoolsetele lähedased politsei ja sõjavägi.
Pärast diktatuuri, alates nn üleminekuaja lõpust 1982. aastal, mil valimised võitis Sotsialistlik Töölispartei (Partido Socialista Obrero Español), on Hispaaniat valitsenud vaheldumisi vaid just need kaks teineteisele teravalt vastanduvat parteid, kas enamusjõuna või liidus väikeste baski ja katalaani parteidega. Rahvapartei ideoloogiat iseloomustab majanduslik liberaalsus koos kultuurilise ja sotsiaalse konservatiivsusega, juurdumus romantilisse unelmasse suurest imperiaalsest Hispaaniast.
Praegu Hispaania kaarti katvas sinises laines (Rahvapartei värv) hakkab silma üks punane punktike – Marinaleda väikelinn Andaluusias Sevilla provintsis. Augusti alguses lennutas Marinaleda linnapea Juan Manuel Sánchez Gordillo end massimeediasse, kui juhtis kahe suurpoe vallutamist ja sealt esmatoiduainete võtmist, et need pärast kodanikuühenduste kaudu vaestele jagada. Poekärudes olid põhiliselt riis, jahu, suhkur, pasta, piim ja kikerherned.
Rünnak supermarketitele oli muidugi tohutult efektne, aga linnapea poliitika, käitumisviis ja vägivallatu võitlus on midagi enamat. Sánchez Gordillo on juhtinud Marinaledat järjepidevalt alates esimestest demokraatlikest kohalikest valimistest 1979. aastal. Alati on ta kogunud suure enamuse, viimati ligikaudu 70 protsenti 3000 elanikuga linna inimeste häältest. Ta kuulub ka Andaluusia piirkondlikku parlamenti Hispaania poliitika kolmanda jõu Vasakliidu (Izquierda Unida) esindajana.
Marinaledas on jõutud peaaegu täieliku tööhõiveni (samal ajal on lähiümbruses töötuse määr 30%). Kõik linnale kuuluvates asutustes töötavad inimesed teenivad sõltumata ametikohast 1200 eurot. Põhiliselt on need põllumehed, aga ka näiteks lasteaiaõpetajad, sporditreenerid, sekretärid, kokad, toidukaupade pakkijad jne.
Ei linnapea ega ükski teine linnavalitsuse liige ei teeni midagi. Parlamendi liikmena saab Gordillo 1200 eurot ehk täpselt sama palju kui kõik teised Marinaleda tööinimesed. Nimelt annetab ta osa sissetulekust oma parteile ja sotsiaalorganisatsioonidele. Tegelikult ulatub Andaluusia parlamendi liikme palk 3230 euroni, pluss mõnisada eurot lisatasusid. Gordillo-taoline poliitik võiks oma kahes ametis teenida umbes 6000 eurot kuus.
Eluase, mida peetakse üheks põhiõiguseks, on Marinaledas praktiliselt tasuta. Omavalitsus annab soovijale maa ja ehitusmaterjalid. Seejärel tuleb oma maja koos pereliikmete, naabrite ja linnavalitsuse liikmete abiga üles ehitada. Veelgi enam – omavalitsuse arhitekt teeb ka projekti. Maksta tuleb sellise elamu eest – tavaliselt kahekorruseline, 90ruutmeetrine ja 100ruutmeetrise siseõuega – linnavalitsusele edaspidi vaid 15 eurot kuus.
Kuidas on see võimalik? Gordillo juhib ka põllumeeste ametiühingut ja töötas aastakümneid selle nimel, et hõivata ja harida üles linna piiresse jäänud ja ühele suurmaaomanikule kuulunud 1200 hektari suurune Humoso maavaldus. Praegu kuulubki see maa linnakese põllumajanduskooperatiivile. Sealt pärit põllumajandussaadused töödeldakse ja pakendatakse ning lähevad müügiks. Kooperatiivi toodangut, näiteks artišokke, oliive, oliiviõli, ubasid ja pipraid, saab osta ka internetis.
Marinaleda vapikirjaks on “Utoopia rahu suunas!”. Linnake ongi peale kõige muu ka turvaline paik ja seal ei ole politseid, kuigi seadus nõuaks sellise elanike hulga juures munitsipaalpolitsei olemasolu. Küll aga on tsiviilkaart (Guardia Civil, vastutab turvalisuse eest maapiirkondades) linnapead ennast korduvalt kinni pidanud kodanikuallumatuse ja meeleavaldustel osalemise tõttu.
Gordillo ei ole kunagi kandnud lipsu, vaid hoopis keffiyeh’d. Ta näitab külalistele uhkelt oma utoopilise Marinaleda linnakese sümboleid. Tänavad kannavad nimesid nagu Vabadus, Sotsialism, Vabariik, Salvador Allende, Pablo Neruda ja Che Guevara ning reklaame sealt ei leia. Otsused tehakse ja linnavalitsuse kulutused kinnitatakse perioodiliselt koosolekutel koos ülejäänud linlastega, kus hääletatakse kätt tõstes. Tahvlile kirjutatakse eelarve, mida siiani arvutatakse peseetades, mitte eurodes. Omavalitsuse hoonel ei lehvi mitte Hispaania praegune riigilipp, vaid hoopis vabariigi (1931–36) aegne. Kuninga portree asemel ripub seinal hoopis Che Guevara oma. Linnapea peab nii lippu kui ka kuningat frankistliku diktatuuri pärandiks ja seega ebademokraatlikeks.
Nagu alguses hoiatasin, võib see kõik eesti lugejale kummaline näida. Kummaline näib see ka enamikule hispaanlastest. Sánchez Gordillo on kogunud tuntust nii kodumaal kui kaugemalgi. Ta on paljude poolt armastatud ja samuti paljude poolt vihatud. Teda peetakse ekstsentrikuks ja populistiks, aga samal ajal hinnatakse tema selget radikaalset mõtteviisi – madalad palgad, ei omandile ja luksusele. Tema poliitika eesmärk on ju inimese heaolu.
Realistlik või mitte, igatahes üritab ta utoopiat reaalsuseks muuta. Radikaalne patsifist otsib süsteemi sees teed muutusteks.
Autor on Tallinna Hispaania Maja direktor.
Loo tõlkinud Epp Ehand.
