Tiina Jõgeda: Miks õnnetud õnnelikuks ei saa
See naine kriiskab jälle. “Appi, me jääme hiljaks! Parkimiskohta pole! Ja see parkimiskoht on kallis!” Vahetan iga kord kanalit, kui ta virisema kukub. Albert Ellis ütleks selles raadioreklaamis toimuva kohta, et küll inimesed ikka oskavad meisterlikult end ise närvi ajada. See tähendab – nad kasutavad oma tundeid ja käitumist iseenda vastu. Paanika, enesevihkamine ja depressioon aga kahjustavad tervist ja peaksid olema kõrgel riiulis luku taga nagu sigaretid moodsamates supermarketites.
Albert Ellis on kahekümnenda sajandi psühholoogia absoluutne suurkuju, edestades eriala-edetabelites isegi mu vana sõpra Freudi. Psühhoanalüüsi isa teatavasti pakkus inimestele seda, mida need kõige rohkem armastavad: võimalust endast lõputult rääkida, kuulata vahelesegamatult iseenda mõtteid iseenda ilmekas esituses.
Ellis, olles aastaid psühhoanalüütikuna klientide lapsepõlvetraumasid kuulanud, viskas tolmunud sohva kabinetist välja ja andus küberneetikaajastule sobivamatele väärtustele: loogikale, ratsionaalsetele mõttekäikudele ning mõistuspärasele käitumisele. Ta mõistis, et lahenduste-keskses ja eduelamustele orienteeritud ühiskonnas ei too sohval targutamine enam õnne lähemale.
Ellis sundis oma patsiendid tööle, õpetades, kuidas kindlameelselt tõrjuda enesehävituslikke mõtteid, alavääristamist, hukkamõistu, pettumust. Ta oli ratsionaalne, konkreetne, lõi halastamatu loogikaga pihuks ja põrmuks enesehaletsusest ja enese halvustamisest kantud kurvad ja elujõudu röövivad mõttekäigud. See sobis! Tema meetodit hakati nimetama kognitiivseks revolutsiooniks. (Vahemärkusena: Ellist loetakse ka möödunud sajandi kuuekümnendate seksrevolutsiooni käivitajaks, aga see on teine teema.)
Ellise pakutav õnne valem pole lihtne imerohi, see nõuab tähelepanu, visadust ja tahtejõudu. Ja ratsionaalset mõtlemist. Igatahes on see gümnastika jõukohane igaühele, kellel on oma sisemise hädapasuna tuututamisest villand saanud.
Jah, paraku peitub meis kaasasündinud omadus sattuda paanikasse, masendussse ja raevu. Selle teadmisega tuleb leppida, ent selle vastu leidub rohtu. Tema loodud ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia (REKT) on enese tingimusteta aktsepteerimise meetod. Kuidas seda täpselt teha, avaldab ta raamatus “Kuidas saada õnnelikuks ja mitte lasta ennast häirida”.
Esiteks: lõpeta oma läbikukkumistest heietamine, lõpeta enese needmine, ütleb Ellis. Inimesed on võimelised oma automaatmõtteid, isegi ärevust ja ärrituvust muutma nii, et tulemuseks on kaitsetusetunde vähenemine, maharahunemine.
Negatiivseid automaatmõtteid on päris raske enda seest üles leida. Neil on kuskil hingesopis oma mõnus pesa, kus nad saadavad korda oma jäledat laastamistööd – nagu räpakollid vetsupoti-puhastusaine reklaamis. Ja Ellise meetod töötab vähemasti sama tõhusalt nagu mister Propper. “Sa oled inimene, kes käitub hästi ja halvasti, kel on tuhandeid mõtteid, tundeid ja tegusid. Need on samuti kas head, halvad või neutraalsed. Milleks siis hinnata ennast halvaks halva käitumise pärast?”
Kui enesehävituslikud mõtted on tuvastatud, saab hakata neid peast välja rookima. Kes ütles, et ma pean olema parim? Kui ei ole, mis siis juhtub? Midagi eriliselt hullu ei juhtu. Kui ma täna tööandjale natuke luiskasingi, siis ma pole seetõttu ju halb inimene! Kui üks teatav kodanik ei reageeri mu niisketele pilkudele, ei tähenda see veel, et minu seksapiil on kadunud! Kui ma tervet rehkendust homseks teha ei jõua, teen pool. Tulemuseks on emotsionaalsete kannatuste, katastroofimõtete ja ängi vähenemine.
Paradoks peitub selles, et õnnetu inimene ei saa kunagi õnnelikuks. Niikaua kui inimene on ärevuses või masendunud, ei jätku tal energiat rohkemaks kui sellessamas muremudas sumpamiseks. Esiteks tuleb õnnetu-olemisest vabaneda. Siis pole õnneni enam pikk maa.
