Reisiarvustus: Ploomiõiena pehme

Lennufirma: China Airlines
Marsruut: Yangoon – Taipei –San Francisco
Klass: äriklass ja esimene klass
Aeg: september 2012
Hinne: 5-

China Airlinesil (CI) on palju ühist kahe teise Aasia lennuliini, Korean Airlinesi (KE) ja Garuda Indonesiaga (GA). Veel kümmekond aastat tagasi loeti neid kolme paariaiks; Aasia ohtlikemateks lennukompaniideks, kelle lennukeid pudenes traagiliste tagajärgedega taevast peaaegu igal aastal.

Garuda aluseid ei lubatud turvakaalutlustel pikemat aega Euroopa õhuruumi. Tänapäevaks on kõik kolm oma renomeed parandanud, hakates pakkuma kvaliteetset lennuteenindust, millele suudavad hommikumaades tõsist konkurentsi pakkuda ehk ainult Singapore Airlines (SQ) ja Cathay Pacific (CX). Nii China Airlines kui Korean kuuluvad muide Skyteami allianssi ning Garuda liitumist on oodata lähiaastail.

Neljatunnisel lennul Yangoonist Taipeisse jääb China Airlinesist sulnis ja leebe mulje. Boeing 737-800 äriklassisektsioonis asetsevad võimsad ja 2+2 paigutusega tugitoolid pakuvad suhteliselt lühikest reisiaega arvesse võttes enam kui adekvaatset jalaruumi ning roosakasbeežides kostüümides stjuardessid tõttavad reisijaid kuumade käterättide ning jahutatud mahlavalikuga turgutama juba enne starti. õhkutõus on Yangooni aukliku lennuraja tõttu üsna ekstreemne kogemus, sest mida enam lennuk kiirendab, seda enam rattad põruvad ja pauguvad, kuid lõpuks õnnestub alusel siiski läbi hallide mussoonipilvede sinava taeva poole tõusta. Ameeriklasest piloodi asjalik inglise keel ja turvateadaande läbimõeldus – muu hulgas juhitakse reisijate tähelepanu sellele, et nad lennu ajal varuväljapääsusid avada ei üritaks – tekitavad julgustava tunde, et Taiwani lipukandja on oma lennuohutuse viimaks ometi tõsisemalt käsile võtnud.

Taipei Taoyuani rahvusvahelise lennujaama Dynasty Lounge’is on esimese klassi reisijaile eraldatud privaatne, kuid inimtühi saalike, kus jookide ja söökide tellimiseks tuleb kasutada püüdlikult kummardavate ettekandjate abi. Muljetavaldav on rahvarohkem äriklassisektsioon, mis tänu oma massaažidušikabiinidele, tugevale wifile ja tasuta pagasihoiule annab kindlasti silmad ette nii Air France’i, Alitalia kui KLMi poolt Euroopas kasutatavatele premium-ootesaalidele.

Boeing 747 pardal paikneb esimese klassi sektsioon lennuki ninaosas, kusjuures enamik tugitoole on asetatud lennukisse 1+1 paigutusega, võimaldades reisijail olla korraga nii akna all kui vahekäigu ääres. Väga privaatset atmosfääri võimendab veelgi asjaolu, et 14kohaline esimene klass on üsna inimtühi – lisaks mulle on siin vaid eakas ja väga rafineeritud Taiwani ärimees ja kummaline pika patsi ning botastega mitterafineeritud ameeriklane, kelle töövaldkonna oletan miskipärast olevat seotud IT-bisnisega.

Kahe eri suuruses padjaga ja aluslinaga, täispikaks voodiks tehtav tool pakub võimalust kosutavaks ööuneks, olles üks mugavamaid, mida aastate jooksul proovinud olen. Pidžaamasid pole, küll aga mugavaid tuhvleid ning ka lumivalged Salvatore Ferragamo amenity-kit’id, kus lisaks traditsioonilisele hambaharjale-pastale rõõmustavad hellikuid kliente nahaniisutajad ja kätekreemid. Tagamaks, et esimese klassi kliendid vajalikul hetkel tualetti pääsevad, blokeerib China Airlines kaks täispikkade peeglite, parfüümide ja värskete roosidega varustatud WCd vaid “eestpoolt” tulijaile. Ka muu teenindus on püüdlik, kuid kaheteisttunnise lennu jooksul hakkavad algul ülientusiastlikud stjuardessid veidi väsima, piirid inglise keele oskuses tulevad ilmsiks ning pika öise lennu keskel pakutavaks snäkiks (soe juustu-, liha- ja tšillipirukas) lauda kattes vahetavad nuga ja kahvel omavahel harjumuspärased asukohad. Söök ise (serveerituna reisijale meelepärasel ajal) on sel lennul aga vägagi mõjuv, ilmselt üks parimaid gurmee-elamusi, mida aastate jooksul kogeda olen saanud. Tokyo China Blue restorani meisterkoka Albert Tse koostatud menüü pakub hilise õhtueine üheks eelroaks näiteks erilises sojakastmes marineeritud loomaliha selleri-õunasalati ja mündikastmega ja seejärel kergemaks käiguks oivalist trühvliõliga herne-kartulisuppi, millele järgneb omakorda osmanthus-lilledega maitsestatult aeglaselt oivaliseks mooritud kanajalg, saatjaks eraldi vaagnatel punases veinis hautatud õun, krõbeda tšillipuruga vürtsitatud nuudlid, erepunaste goji-marjade ja tillukeste mustjashallide seente seltsis kergelt aurutatud paksoi ning veel kolm-neli kohustuslikku lisandit. Veinikeldri ande tutvustab spetsiaalne kõvade kaantega luksuslik kataloog, kust mulle hakkas eriti meeldima 1997. aasta Château Langoa Barton – kirsi-, tubaka- ja piprahõngune nektar, mille pudelihind poes küünib poolesaja euro ligi. Eri teesorte pakub China Airlines nelja ja kohvi on kolme liiki.

Kriitikanooli – nii palju kui neid lennutada võib – sihiksin China Airlinesi pisut ajale jalgu jäänud meelelahutussüsteemi pihta – ekraan, kuigi oma pool meetrit lai, ei ole puutetundlik ja juhtme otsas tolkneva puldiga on eri filmide vahel keeruline opereerida isegi siis, kui repertuaar suhteliselt piiratud. Nii tulebki kinnijooksnud meelelahutuskeskust stjuardessil koguni kahel korral käsitsi tasalülitamas käia. Ka kõrvaklappide esimene paar osutub hirmsaid kriginaid tekitavaks praagiks. Püüdlik ja personaalne teenindus, imehea toit, kosutavat ööund võimaldav voodi ja ennekõike turvaline kohalejõudmine jätavad China Airlinesist siiski väga hea mulje. Aasiapärast pehmust ja hiinlaslikku can-do mentaliteeti kombineerides on saadud tulemuseks sulnis ja töötav produkt, millest on reisijana kerge sattuda sõltuvusse – kuid paraku ka produkt, mille letihind küünib ka “odavalt” Aasia turult pileteid ostes kergesti mõne tuhande euro ligi suuna kohta.