Kalev Rebane: Vabakäigul läbi Euroopa
13. september
Ärkasin Marbellas. Rand oli rikkureid täis. Suundusin uhkeima restorani poole, tegin õnnetu näo ja küsisin vaikse häälega: “Vabandage, kas teil on mulle tööd pakkuda, nõusid pesta või kliente teenindada või midagi sellist. Ma ei taha raha, kuid olen väga näljane. Mul varastati eile rahakott ära.”
“Kahjuks meil ei ole teile tööd pakkuda.”
Peale kolmandat äraütlemist läksin poodi ja varastasin endale paki küpsiseid.
Läksin sadamasse. Jahid olid tõelised iludused, Leca de Palmeira omadega ei andnud võrrelda. Eriti suures ja ilusas paadis triikis vanem daam valgeid viigipükse. Naeratasin ja tegin juttu. “Kas see on teie paat?” küsisin. “Sa vana hoor, tule siia! Las ma kepin sulle p**se!” mõtlesin. Tädi oli päris jutukas, ilmselt talle meeldisid noored poisid. Seda ei saanud aga ütelda vanamehe kohta, kes meie jutu peale välja ilmus. Ilmselt tuli oma vana mõrda valvama.
Sel päeval kraapisin noaga sügavad vaod ühele uuele mustale Porsche 911 Carrerale, mis mulle liiga ilus tundus, ja tagantjärgi hooga kahele uuele suurele Mercedes-Benz S500-le, samuti varastasin endale ekstreemspordipoest hea särgi. Peale seda rahustasin ennast maha, proovisin eestlasi leida hooramaja kaudu.
Üks kohalik juhatas mind hoone juurde, mille seinal seisis suurelt ja punaselt “SAUNA”. Palusin Eesti tüdrukut. “Meil on üks, kuid ta tuleb alles õhtul.” Läksin uuesti linna peale. õhtul teatati mulle litsimajas, et Eesti tüdruk on haigeks jäänud.
Tundsin, et kauemaks siia jääda on ebatervislik.
24. september
Öösel ületasime kaks piiri. Pool ööd peldikus istumist ja kogu jama kontrollide ning politseinikega oli mind põhjalikult kurnanud. Kui kell 4 hommikul Zagrebis rongist välja astusin, oli õhk paks ja hall, vihma kallas nagu oavarrest ja trööstitus rongijaamas magasid kusehaisused kodutud üksteise otsas. Otsustasin, et see pole turvaline koht. Inimesed, kellele taolise ilmaga varahommikul bussipeatuses aukus silmadega ja nüri pilguga morn sinises kilekeebis tundmatu seljakotiga noormees ligi astub ja küsib “do you speak english”, vastavad enamasti “no”.
Peale pooletunnist üritamist lõin käega ja hakkasin trepikodade uksi katsuma. Lõpuks leidsin ühe avatud ja ronisin viimasele korrusele. Paari tunni pärast raputas keegi vanem naisterahvas mind üles ja palus tuppa astuda. Voodisse pandi puhtad linad ja mulle toodi sooja teed.
Magasin ennast välja, käisin duši all, sõin, tänasin ja lahkusin.
Kolasin tunnikese linnas ringi. Oma väikeste puust muinasjutumajadega pakkus see mõnusat vaheldust Euroopa vanalinnade suurtele kiviehitistele.
25. september
Läksime Diegoga linna peale kolama, otsisime head ööklubi ja noori inimesi, kuid linn oli tühi. Kolmapäev pole vist Ungaris eriti popp peopäev. Käisime stripibaaris, kuid tulime sealt peagi välja, sest kummalgi polnud raha. Lõpuks läksime kuskile ööklubisse, mida erinevad noored soovitasid. Pilet oli kallis ja rahvast vähe. Tegin mingite tüdrukutega juttu, need aga lükkasid ninad püsti ja saatsid mind ülbelt pikalt. Soovitasin neil iseennast keppida. Seepeale tuli keegi kõvamees mind nügima. Nügisin vastu ja oleks äärepealt kismaks läinud. Tuju oli rikutud. Budapesti tüdrukud kujutavad endale liiga palju ette. F*ck them!
Ööklubi pandi kell 4 kinni ja me hakkasime öömaja otsima. Väljas oli külm. Tee peale jäi haigla. Astusime sisse, tähtsa näoga valvuritest mööda ja vaatasime ringi. Inimesed magasid palatites. lõpuks leidsime kaks tühja voodit ja keerasime kummuli.
Hommikul ärkasin, kuna keegi valges kitlis mees raputas mind ja vehkis aktiivselt kätega. Saades aru, et me ungari keelest ka parema tahtmise korral aru ei saa, tegi ta meile kehakeeles vihaselt selgeks, et me sealt kähku tuld tõmbaksime. Ei hakanud vastu vaidlema.
Poolunes tuikusime haiglast välja. Kell oli 7 ja linn hakkas elama. Seletasin talle oma põhimõtet, et ma reisides söögi peale raha ei taha kulutada. Diego irvitas. Vaatasime ringi, kust saaks midagi varastada, kuid Budapesti kesklinnas varahommikul ei olnud palju võimalusi. Lõpuks ostis Diego paar pirukat.
Õhtul astusin esimesse restorani ja sain kurva loo eest ilusa prae. Peale sööki vajus mulle äkki sihuke väsimus peale, et oleks äärepealt sinnasamasse toolile tukkuma jäänud. Vastu tahtmist ajasin enda püsti, tänasin ja jätsin hüvasti. vedasin ennast paarsada meetrit eemale kirikusse ja keerasin täies riides magamiskoti sisse pingile külili. Paks uni vajus peale. Vahepeal äratas mind keegi vana mammi ja toppis mingi raha pihku. Pomisesin läbi une aitäh, surusin paberi taskusse, keerasin teise külje ja norskasin edasi. Paks orelimängia äratas mind kell 8 õhtul, andis kotitäie toitu ja viis mingisse teise ruumi. Pikka juttu ei olnud. Sõin kõhu täis, lugesin natuke “Klaaspärlimängu” ja jäin siis uuesti magama.
18. oktoober
Ootasin baari ukse taga oma sõpra, kes ilmselt ei kavatsenudki välja tulla, kui ligi astus üks kole tüdruk – juuksed peas krunnis, pintsakuhõlmad ja saapapaelad lahti. Lühikese jutuajamise käigus jõudis minuni info, et ta vihkab elu ja kõiki teisi tüdrukuid, saates selle lause juures vidukil silmadest mõrvaripilgu eemalistuva tundmatu tüdruku poole. Mida sa hing oskad sellise asja peale ütelda?
Ma ei tahtnud põhjuste kohta pärida, sest osa neist oli niigi ka palja silmaga näha. Siis kutsus ta mind enda juurde. Ma ei tahtnud minna, kuid läksin ikkagi. Mul on pohhui, mida suvalised türklased must arvavad, pealegi oli mul tast kahju. Maksin isegi ta taksoarve kinni.
Korter oli OK. Tuli välja, et tüdruk on kunstnik. Mulle meeldisid ta fantaasiamaalid, sest need olid teistmoodi. Ta istus mu kõrvale, ajas saapad jalast ära ja hakkas sööma. Vaatasin seda inetut õnnetusehunnikut. Tahtsin teda lohutada, lõpuks tõusin, viisin ta saapad esikusse, tulin tagasi, keerasin ennast diivanile kummuli ja tõmbasin ta endale kaissu. Kui ta oma riided ära võttis, nägin, et ta ei olnudki tegelikult nii kole, küll aga tekkis mul kahtlus ta vanuse kohta. “33” ütles ta mulle otsa ronides. “Cool, mina olen 22.” See näljane naine tõmbas mind korralikult läbi. Ma ei pidanud kaua vastu ja lõpuks nühkis ta ise ennast orgasmini. Keerasin teise külje ja jäin magama.
Hommikul see naine ilmselt armus ära või midagi, palus, et ma kauemaks tema juurde jääksin jne. Tegin talle selgeks, et olen rändur ja mul on teine tee. Mõne aja pärast hakkas ta mulle oma kõikvõimalikke maale ja skulptuure pakkuma. Valisin mõned neist välja, natukese aja pärast ütles ta aga, et kas need mitte mu seljakotis kortsu ei lähe ja pakkus, et äkki ta saadab mulle need postiga koju. Andsin valeaadressi õnneks, sest hiljem hakkas ta mingit kummalist juttu ajama, et ta tahab varsti Eestisse tulla ja siis võime kohtuda vms.
Kui ma eriti ta hingeelule kaasa ei elanud, oli väga solvunud, üldse hakkas ta ilgelt mu kaastundele rõhuma. Seepärast tegin kalgi näo ja ütlesin – sh*t happens.
26. oktoober
Käisin ühes bensiinijaamas. Proovisin endale uusi aluspükse varastada, hullult oli vaja juba, aga müüja hakkas mind passima ja ma ei saanudki neid võtta. Liiga suur pakend oli, polnud kuhugi pista nii, et müüja ei näeks. Selle asemel pistsin paar šokolaadi tasku ja läksin edasi.
Mõningate ebaoluliste vaheseikadega, mis sisaldasid ka politseid, istusin lõpuks rongis. See suundus Diyarbakiri linna, mis on Ankarast vist mingi viis-kuussada kilomeetrit ida pool. Istusin rahulikult ja uurisin koraani, kui sisenes kontroll. Vaatasin teda vaikides, kuni ta minu juurde jõudis ja piletit küsis. Mul seda ei olnud. Ta palus mul endaga kaasa tulla. Läksime rongi etteotsa ja istusime maha. Seal oli veel kaks kontrolli. Nad ei osanud eriti hästi inglise keelt, aga sealsamas istusid kaks tüdrukut, kes ennast appi pakkusid.
“Miks sul piletit ei ole?”
“Mul ei ole raha.”
“Miks sul raha ei ole?”
“Ma kaotasin oma rahakoti ära.”
“Kuhu sa lähed?”
“Diyarbakiri.”
“Miks sa sinna lähed, kui sul raha ei ole?”
“Mul on seal üks isa sõber. Ta aitab mind.”
Ja rohkem ei olnud vaja. Tüüpiline Türgi teema.
27. oktoober
Mu uued sõbrad veensid mind minema Kapadookiasse, see oli natuke maad tagasi lääne poole. Kuid kuna ma ei teadnud, millal ma uuesti siia kanti tulen, ning võib-olla osalt ka seetõttu, et ei tahtnud ikkagi nii väga sinna Iraaki minna, siis nõustusin.
Läksime bussijaama. Nad rääkisid minu eest ühe bussifirmaga ja ma sain tasuta pileti. Pidin ainult kaks tundi ootama. Nemad ootasid minuga koos.
Lõuna paiku jõudsin Kapadookiasse. Üsna lahe koht. Kunagi, enne Kristust vist juba, olid inimesed sinna savikivist küngastesse koopad uuristanud ja mõned elavad siiamaani seal sees. Turism oli loomulikult põhiline majandusharu, kuid ma tõmbasin kohe alguses linnast välja, mägedesse.
Ronisin mingi tipu otsa ja vaatasin ringi. Põhjas, all orus oli väike küngastesse uuristatud linnake, kaugelt idast jooksis must asfaltlint, läbi oru ja edasi läände. Kuid teisele poole avanes palju võrratum vaade – mäed, künkad, metsad, viinapuuaiad. Natuke maad eemal oli mäekinkude vahel paarikümne meetri laiune kanjon. Ilmselt oli seal kunagi jõgi voolanud.
Lõpuks jooksin künkast alla koopamaja katusele ja hüppasin kolme meetri kõrguselt tänavale. Oleks äärepealt jalad murdnud. Tatikad vaatasid ehmunud nägudega.
Mul oli kõht tühi, pealegi oli siin palju turiste. Otsustasin natuke raha teenida. Ja sealt tulidki kaks blondi tädikest, nii umbes neljakümne viiesed. Perfectomundo!
Kontakti saavutamine on kõige keerulisem. Kui sa hakkad mingit libedat ajama ja pikalt keerutama, siis hakatakse kohe midagi kahtlustama.
“Vabandage, kas te saate mind aidata?” tegin väga õnnetu näo.
“Milles asi?”
“Ee…” Vaikisin ja vaatasin ringi, nagu häbeneks.
Ootasin, et nende huvi kasvaks. See on psühholoogiline trikk. Sa pead inimestele alati aega andma. Kõigepealt, kõigil on oma mõtted peas, esiteks pead sa nende tähelepanu täielikult hõivama, et tekkiks üldse mingi eeldus kaastunde tekkimisele. Kui sa kohe oma probleemiga peale lendad, saadavad 10st 9 sind pikalt.
“Kuidas me sind aidata saame?” Vaatasin kinganinasid, tähelepanu oli olemas.
“Ma kaotasin oma rahakoti ära,” ütlesin viimaks vaikselt ja poolvihaselt, nagu iseennast siunates.
Vaikus. See on kriitiline hetk. Inimesed seedivad situatsiooni.
“Kuhu siis ja millal?” Cool. Nad ei ehmunud minema. Pool võitu on käes. Nüüd tuleb ainult informatsiooni kallata.
Sa pead oma liigikaaslase kaastunde võitma! Ta peab sinuga koos olema.
Sinu mure peab ka tema mureks saama! Selleks ei ole muud, kui tuleb lihtsalt võimalikult vaba ja lihtne olla. Olla tavaline… kuid õnnetu!
“Täna päeval. Ma ei tea. Mägedesse vist. Käisin seal kolamas. Hommikul oli see veel alles. Ostsin endale siitsamast kohvi ja kooki. Ma tõesti ei tea. Ma arvan, et see kukkus mul taskust välja, kui ma kaljurahnude peal hüppasin. Tulin vahepeal linna ja avastasin, et see on kadunud. Siis läksin tagasi otsima. Käisin kõik kohad läbi, kuid ei leidnud. Ja nüüd on juba pime.”
Natuke aega jälle seedimiseks. Ta peab mõistma, et oled tõesti suures hädas. Mida suuremas, seda parem. Mida õnnetum sa välja näed, seda parem sulle.
“Ma olen siin esimest korda, üksi ja ei tunne kedagi. Varsti on öö. Kõht on tühi. Mul pole kuskil magada ja ma ei tea, kuidas siit minema saada.”
“Aga kuidas me sind aidata saame?”
Kellelegi ei meeldi ebamugavused, mis suurte hädadega alati kaasa tulevad. Siinkohal pead sa talle pakkuma piisavalt lihtsa lahenduse. Nii-öelda ühelt poolt utsitama ja teiselt meelitama, et inimene üle lõhe hüppaks. Arvesta sellega, et mitte keegi ei taha tundmatule inimesele niisama raha anda! Aga kui sa kõik õigesti oled teinud, siis suure tõenäosusega ta teeb seda.
“Mul on sõbrad Diyarbakiri linnas hotellis. Kui ma kuidagi sinna saaksin, siis oleks kõik korras.”
Tädikesed arutasid omavahel. Üks tundus olema poolt, teine vastu.
“Me anname sulle bussiraha, ära muretse. Tule, lähme sööme midagi!”
Allright! Ja nad vedasid mind sinnasamma kõrvale restorani. Ma ei läinud hea meelega, sest olin seal juba päeval käinud söömas ilma rahata.
Istusime maha ja ootasime kelnerit. Too tuli ja tervitaski mind.
“Kõht jälle tühi.”
Noogutasin ja seletasin tädidele:
“Peale mägedes ronimist oli mul kõht õudselt tühi. Tulin siia sööma. Siis avastasin, et rahakott on kadunud. Nad andsid mulle tasuta süüa.”
“Türklased on tõesti väga head inimesed.”
Hiljem, peale ülehüpet võib rahulikumalt rääkida. Kui inimene on sind juba aidanud ja kui tekkivadki mingid lahkhelid loogikas, valib inimene alateadlikult endale mugavama tee. Ta on sind juba korra usaldanud, ta on oma tee valinud ja nüüd leiab ise kummalistele küsimustele sobivad vastused, isegi kui need päris loogilised ei ole.
Need tädikesed olid päris lahedad tegelikult. Inglismaalt Türgisse tõmmusid mehi lantima tulnud. Oi, kuidas nad eputasid. Seda oli päris naljakas vaadata.
Nad andsid mulle 40 miljonit liiri, see on peaaegu 20 eurot. Natuke enne keskööd olin uuesti bussijaamas. Loomulikult ei raisanud ma raha pileti peale, ronisin lihtsalt bussi ja istusin maha. Kui kontroll tuli – seal on nad igas bussis nagu vagunisaatjad –, siis ütlesin, et piletit ei ole ja raha ka mitte.
Kontroll oli minust natuke vanem, hea kehaehitusega, Eestis oleks hull naistemurdja, siin aga tavaline. Ta tahtis, et ma välja läheks. On ikka värdjanahk, debiilik, raisk. Mis vahet tal on kas on üks inimene rohkem või vähem bussis.
Magamata ja pahurana jõudsin lõpuks Diyarbakiri.
Issand, kui imelik see linn tundus – ühtlane hallide majade rivi, remonditöökojad ja pagaripoed üksteise järel ja mitte ühtki teistmoodi, teist värvi või kõrgemat ehitist. Mul oli ikkagi vaja kuskilt need trussikuid varastada, kuid ma ei leidnud ühtki poodi, kus oleks müüdud.
