Andrus Kivirähk: Kahe heinakuhja vahel
Mustpeade maja ümber toimuv näitab selgesti, kui kahjulikku mõju avaldab Tallinna linnale Keskerakonna võimul püsimine, mille algust enam nagu ei mäletagi ja mille lõppu pole ka näha.
Sest otse loomulikult on nii minu kui ka paljude teiste pealinlaste sümpaatia filharmoonia poolel. Mis hea pärast peaks nende vana hea kontserdipaik ootamatult eraomandisse minema? On muidugi õige, et seadusvastaselt võõrandatud vara tuleb omanikule tagasi anda, ja kui tegemist oleks näiteks mõne inimese koduga, siis poleks siin midagi vastu vaielda. Aga mustpead? Mis organisatsioon see niisugune üldse on? Kust nad korraga välja kargasid?
Mustpead – see on peatükk ajalooraamatust. On tõesti imelik kuulda nende olemasolust veel tänapäevalgi, sama kummaline, kui näha inimest, kes nimetab end tõsimeeli näiteks templirüütliks. (Ehkki väidetavalt on ka sääraseid isikuid olemas.) Muidugi, mängida võib kõike, ja populaarsetes rollimängudes nimetavad inimesed endid ka haldjateks või mäekollideks, miks siis mitte ka mustpeadeks, ainult et kas see toob kaasa mingeid juriidilisi õigusi? Vanalinnas on olemas ju ka näiteks Suurgildi hoone, kus praegu asub ajaloomuuseum – kui ma nüüd koos paari semuga võtaks kätte ja ennast Suurgildi liikmeks kuulutaks, kas ma saaksin siis selle maja endale?
Ajalooliselt koondas Mustpeade vennaskond vallalisi kaupmehi, aga minu teada pole lugupeetud Peeter Tulviste ei ühte ega teist. Ja üldse on imelik, et kõikide mustpeade nimel võtab igal pool sõna üksnes tema. Tulviste, sümpaatne ja kena inimene, jätab loomulikult hea mulje ja on seetõttu sobivaks vapiloomaks, aga mis tüübid need teised mustpead sellised on? Miks nad varju hoiavad? See on kuidagi kahtlane. Kas kõigel sellel, mida Tulviste räägib ja mis kõlab väga kenasti, on ikka tõepõhi all? Või on Tulviste saadetud eesliinile üksnes selleks, et ainult tema suudab pakkuda mingitki konkurentsi vastaspoole raskekahurväele, kõikidele neile eesti muusikasuurustele, kes filharmoonia eest võitlevad? Aga kui maja käes, libisevad ohjad juba hoopis teiste „mustpeade” kätte ja siis… Jah, mis saab siis?
Seda kõike arvesse võttes ei tohiks olla mingit kahtlust, kellele ma käimasoleval protsessil pöialt hoian. Aga… Paraku on Tallinna linnapeaks Edgar Savisaar.
Mis tähendab seda, et ehkki me ei oska hingeski aimata, mida võtavad vaidlusaluse majaga ette salapärased mustpead, ei tea me tegelikult ka seda, milliseid tehinguid võib selle hoonega teha Tallinna linn. Elmar Sepp sai just äsja vangist välja! Ja paljud teised pole veel sinna läinudki! Mitte keegi ei suuda mind uskuma panna, et Tallinna linn oskab olla hea ning usaldusväärne peremees. Võib-olla ma eksin, võib-olla olen ma pimestatud, mis poleks ka ime, sest Tallinna linnapea on juba kord väga ere isik. Nii ere, et ta pimestab peale minu veel paljusid, muu hulgas ka vabariigi valitsust, kes tõenäoliselt oleks Mustpeade maja tagastamise osas teist meelt, kui linnavalitsuse hoones istuksid näiteks reformierakondlased.
Praegu aga võrdub Tallinn Savisaarega. See on see häda. Ja kui Tallinna linn on Mustpeade maja tagastamise vastu, siis on ülimalt ebamugav seda seisukohta toetada, tundugu see pealegi õige. Imelik on leida end Keskerakonnaga ühelt poolt rindejoont. Seniste kogemuste põhjal ei ole lihtsalt võimalik uskuda, et neil poleks selle kena majaga mingeid eriti omakasupüüdlikke või lausa kriminaalseid erihuvisid.
Nii jääbki vaene linlane nõutuks ja muutub kurvaks. Maja tagastamine mingisugustele mustpeadele tundub täiesti tobe, aga Tallinna linnavalitsus äratab ka üksnes õudu.
Õnneks teeb lõpliku otsuse ikkagi kohus.
