Aarne Ruben: Riigivastalisi hoiatatakse ütkemise eest
Hiljaaegu kirjutas Jüri Pino Areenis uuest sõnausest nimega “ütk” (“Ütk, ebaõnnestunud sõnaus” – EE 6.9.2012).
Keeleuuendaja Johannes Aavik lõi omal ajal sõnad “ynd” ja “yrm”, mis vastavalt kordaminekut ja ebaõnne tähendavad. Nüüd on president sellele lisanud sõna “ütk”, mis autori enda seletustes peaks tähendama ülbet itku riigiisade aadressil, aga ka – nagu Äripäev oma uudises presidendi idufirmainkubaatori kõnet refereeris – Eesti rahvusvahelise IT-edu kahtluse alla seadmist.
Ütkemisega tegeldakse praegu väga palju. Alles hiljuti korraldasid Keskerakonna noored seminari efektiivsemast võitlusest Kaitsepolitseiametiga (mis on üks Eesti riigi asutusi – sellesama riigi, millest Juhan Liiv juba 1905. aastal unistas). Ajaleht Pealinn ütkeb kõige sellega, mis on Tallinna piiride taga. Rahvuslased ütkevad ühe vaieldava välislepinguga, aga sedamööda, kuidas (seksuaalvähemuste) partnerlusseadus seaduseandja lauale jõuab, kritiseeritakse rohkem hoopis seda. Sest parem on ütkeda sellega, mis on käegakatsutavas läheduses, ent mida on samas imelikum ette kujutada.
Väga palju ütketakse Ilvese endaga. Mõni on kohe selle ameti peal. Kui Ilves ütleb, et tuleks süüa neid tomateid, mis kasvanud mullas, aga mitte toitelahuses, siis on häda: lahuses ei saavatki kasvatada. Kui Ilves ütleb, et tuleks süüa Eesti tomateid, siis on jälle häda: kodumaine toit on kallis (Lasnamäe turul on just Eesti kapsas-kaal ometi odavam!). Kui Ilves juhib tähelepanu kompudes sisalduvatele transrasvadele, siis on suur jama majas: ütketakse, et transrasvadesse pole veel keegi surnud.
Seega: mida presidendist sõnumitooja ka ei ütleks – see on ütkuloojate meelest halb. Hiljuti ütketi Ilvesega selle pärast, et ta naine pani lapsele võileiva kooli kaasa. Pursui sihuke! Kümned tuhanded emad panevad igal hommikul oma lapsele võileiva koolikotti, aga nendega ei ütketa ega üritata tõestada, et seda tehakse koolitoidu umbusaldamise pärast. Savisaar on ütkenud, et tema ei pane pihta linnaasutuste köögikomplekti, nagu presidendiproua väidetavalt on riigiasutusega teinud. Aga see-eest on Savisaarel jälle üks kummalist päritolu fond, millest ei teadnud isegi erakonnakaaslased ligi viisteist aastat. Ent see on juba teine jutt, üks teine ütk.
Ütketi ka Rüütli kallal – ja missugune poliitik pole selleks ainet andnud? Küsimus on lõppude lõpuks hoopis selles, et keeles on kõik funktsionaalne ja kas meil ongi seda ütku-sõnaust üleüldse vaja? Kipub ju olema nii, et kui sõnaus on väikese tähendusväljaga, ta kasutusse ei lähe. Mõni aeg tagasi loodud sõnaus “leim” ei leidnud laiemat kasutust, sest see tähendas liiga marginaalset asja. Aaviku sõna “veenma” ootas see-eest tormiline edu, sest selle sugestiivse tegevuse nimetamiseks eesti keeli veel sõna ei olnud. Kuidas on siis “ütku” puhul?
“Ütkemise” asemel võiks muidugi kasutada “virisemise” mõistet. Ent virisemisel puudub otsene riigivastane sisu. Ei saa salata, osa meie riigi institutsioone töötab suhteliselt hästi võrreldes naabritega. Aga presidendi idee seisneb ilmselt üldse selles, et tema meelest me elamegi juba praegu kuldses Eesti ajas. Lihtinimesel on seda raske taibata, liiatigi veel sellega nõustuda, eriti arvestades Juri Lotmani seisukohta, et kultuur tuntakse alati ära post factum, kõik kultuurinähtused tuntakse alati ära pärast nende toimumist. Just seetõttu pole ka palju elavaid klassikuid. Ja seetõttu ei saa me ka praegu elada õnnerikkas Eesti ajas, sest kuldsed ajad on alati just need, mis on pöördumatult möödas. Hea on alati seal, kus pole meid.
Virisemise tunneb ära sellest, et see võib olla lihtsalt nutupill ega pruugi selles olla argumentatsiooni. Me vajame enamat. Me vajame “ütkemise” sõna just nende jaoks, kes kritiseerivad midagi niisugust, mille olemusest neil ülevaade puudub!
Nii on meil olemas portaal Skeptik, kus kodanikel on võimalik arutada, mis on teaduslik ja mis seda pole ning kas ja kuidas tuleb teadust uskuda või ebateadust põlata. Üksvahe oli sealt lugeda diskussiooni transrasvade kahjulikkuse üle. Kuid dialoogi lõpus selgus, et üks vestleja ei teadnud, et suuremalt jaolt ei toimu seedimine mitte maos, vaid hoopis jämesooles. Kõnealune vestleja oli ütkenud spetsialistide arvamuse (loe: teadmiste) kallal. Transrasvade teemaline ütkemine muutub alati naljakaks, sest sellest valdkonnast ei tea keegi midagi peale tohtrite.
Näiteid leiab veelgi – MTÜ Ausad Valimised Siret Kotka juhtimisel ütkeb selle kallal, et Kapo on Põdra maja (viidates altkäemaksuvõtmises süüdi mõistetud endisele kaitsepolitseinikule – Toim.). See teema on tema peagi antavates poliitloengutes kenasti üleval ja on juba tüüpiline ütkemine, sest vangis istuv Põder ei mõjuta enam riigikaitset ega vastuluuret. Sama hästi võiks meenutada, et esimese vabariigi aegse kapo töötajad lasti peaaegu kõik hiljemalt 1942. aastaks maha.
Osa neist suri väga suurtes piinades ainult sellepärast, et nad julgesid kaitsta oma riiki. Olgu veel öeldud, et just Kapo hävitamine läheb siinkirjutajale südamesse, sest minu vanaisa oli tol ajal samamoodi Eesti (kriminaal)politseinik ja nii ta ka oma elu kaotas.
Aga tagasi algusesse. Johannes Aaviku uudissõnad “ynd” ja “yrm” pole ilmselt läinud käiku sellepärast, et kõlavad nagu “sünd” ja “surm”. “Yrmi” asemel kasutatakse laialt hoopis vene keelest tulenevat “prohmakat”.
Et nüüd ei hakataks sõnu masinlikult ja üksteise järel inglise keelest tuletama, on vaid hea, kui kasutusele tuleb läänemeresoomeliste tüvedega sõnu, nagu “ütk” seda on. Ta on suupärane ja sobib hästi presidendi kirjeldatud tegevuse kohta. Et ka “virisemisel” puudub kindel siht ja aastate jooksul sihilikult kavandatud destruktiivne hoiak, ongi meil “ütkemise” sõna tarvis, sest temas on see hoiak ja meeleolu olemas. See sõna annabki väga hästi mõista, et väikesel paepinnapealsel mullalapil Läänemere tuulte pöörises väga palju ütkeda ei saa, sest kõik on kõigiga seotud ja osalised ühistes struktuurides, millest ühe pikali kukkumine võib põhjustada kaardimajakese-efekti.
