Andrei Hvostov: Islami püha raev
Huvitav, mis tunne võib praegu olla Samuel Huntingtonil, kes kirjutas paarkümmend aastat tagasi raamatu “Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, milles ennustati 21. sajandi suureks konfliktiks kokkupõrget islami ja kristliku maailma vahel.
Huntington sai omal ajal kõvasti kriitikat – kuni selleni välja, et ta olevat olnud mingite tumedate jõudude teenistuses, kelle eesmärk olla ülemaailmse konflikti õhutamine. Sõnad, ka kirjutatud sõnad, on nagu klahvid, millele vajutades mõjutatakse reaalset maailma: ütled “hunt!” ja ennäe, võsavillem seisabki su ees. Kirjutad tsivilisatsioonide konfliktist ning juba muutubki selle toimumine tõenäolisemaks…
Praegu võib öelda, et Huntingtoni vaenamine oli järjekordne juhtum, kus hakati peksma sõnumitoojat. Ehk hoiatajat.
Islami ja kristliku maailma vahel aastakümneid miilanud konflikt on jõudnud nüüd kvalitatiivselt uuele tasandile. See pole enam relvade täristamine, see on muutunud sõna otseses mõttes võitluseks vastandlike printsiipide vahel.
Ameerika Ühendriikides valmis hiljuti üks mängufilm, mis kujutab islami usu rajajat prohvet Muhamedi ebaväärikalt, lausa pühadustteotavalt. Järgnes see, mida oleme viimased päevad telepildis näinud – Ühendriikide saatkonnahooned araabia maailmas langesid rünnaku alla. Aga see ei ole kõik.
Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan teatas äsja, et ta kavatseb rääkida kogu islamimaailma raevu ajanud mängufilmist 25. septembril New Yorgis, kui maailma riikide esindajad kogunevad ÜRO Peaassambleele. Erdoğan teeb ettepaneku muuta islamofoobia samasuguseks kuriteoks nagu on seda antisemiitlus. Viimane on nimelt Türgis kriminaalselt karistatav. Miks siis mitte kriminaliseerida ka sõnas, pildis, kirjas avalduv islamivaenulikkus? Nüüd juba globaalselt. Tegelikult on asi mitmekihilisem.
