Madis Aben: Kes on süüdi arsti palgas?
Meie riigis on raha absoluutne hulk, mida võime aasta jooksul kulutada, piiratud sellesama aasta jooksul siin loodud lisandväärtusega ehk teenitud palga- ja kapitalituluga. (See mudel on mõningane lihtsustus, kuid teenib oma eesmärki.) Loodav lisandväärtus on omakorda piiratud meie kollektiivse võimega muundada tootmissisendeid kellelegi kasulikeks kaupadeks ja teenusteks. Ja kuna selle muundamisprotsessi efektiivsus areneb vaevaliselt, siis saab meil homme olema raha ehk mõnevõrra rohkem kui täna, aga mitte oluliselt. See on objektiivne paratamatus, sest üle oma varju ikka ei hüppa.
Majandusõpikud hiilivad kahjuks selle kahetsusväärse paratamatuse selgest sõnastamisest kõrvale. Seal heietatakse küll mingist ressursside piiratusest ja vajaduste lõpmatusest, kuid kõige olulisema jätab see keerutamine varju. Nii et fakt jääb faktiks – raha on alati vähe ja üleöö seda kuhjaga kuskilt juurde ei tule. Absoluutselt.
Raha on alati vähe ka suhteliselt, aga see on juba subjektiivne paratamatus. Päästjad ja politseinikud, õpetajad ja kultuuritöötajad, doktorid ja kandidaadid ning muidugi arstid-õed-hooldajad on oma palgaga krooniliselt rahulolematud. Ja kui nad nõustuksid eelneva mõttekäiguga, siis möönaksid nad ehk isegi, et nende palk tundub neile väike eelkõige kellegi teise suhtes. Kellegi sellise suhtes, kelle elustandardiga peavad nad kohaseks enda oma võrrelda. Kellegi suhtes, kes määrab nende jaoks “lati kõrguse”.
Muidugi on meie kõigi palk väga väike ka põhjanaabrite suhtes, aga see on meie saatus ja jääb meid saatma veel aastateks. Eelkõige häirib arste siiski ilmselt see, et nende palk ei kindlusta MEIE ühiskonnas oma ametile väärilist positsiooni. Suhteliselt.
Mis siis teha? Suhetega on õnneks nii, et need on inimeste endi korraldada. Ka palgasuhted, ja palgaküsimuses jaguneb inimkond suures plaanis kaheks. Need, kes määravad oma palga endale ise, vastavalt sellele, kui väärikaks nad oma positsiooni ühiskonnas peavad. Ja need, kellel seda voli ei ole, vaid kes peavad leppima turul pakutuga. Esimesse klassi kuuluvad suurfirmade tippjuhid ja rahvaasemikud (vt Eesti Ekspress 12. aprill 2012), teise jällegi erasektori lihtsad palgasaajad.
Meid huvitavad ametid jäävad kuhugi kahe vahepeale. Individuaalselt teenib igaüks muidugi kes kuidas, aga kamba peale kokku saavad päästjad-õed-õpetajad teenida just niipalju, kui Eesti rahvas on otsustanud nende poolt pakutavate (kollektiivselt tarbitavate) teenuste heaks oma kõhu kõrvalt ohverdada. Selle ühiskondliku kokkuleppe ehk arsti suhtelise palga, nii nagu ka enda suhtelise palga, vormistavadki seadusteks parlamentäärid.
Teisisõnu on küsimus selles, kui palju oleme nõus oma teenitavast tulust loovutama maksudena riigile, et selle eest siis julgeolekut, haridust ja tervishoidu tarbida. Konkreetselt tervishoiu puhul on see Eestis napp neli protsenti ja näiteks paljukiidetud Belgias tubli seitse protsenti SKTst. Selline on olnud meie sotsiaalne valik, milles on rohkem või vähem teadlikult osalenud ka meie arstid ja õpetajad, kes moodustavad valijaskonnast peaaegu kümnendiku.
Niimoodi asjadele vaadates on raske nõustuda hinnanguga, et meie tervishoid on alarahastatud – ise tegime. Maavälised jõud meie tervishoiu rahastamist ei pärsi ning kadedust tekitavate naaberriikide eeskuju suunab pigem sotsiaalvaldkonna suuremale tähtsustamisele.
Kuskil pole siiski öeldud, kui palju tervishoidu ühiselt rahastama peab, ja samuti pole kuskil öeldud, et tervishoidu üldse riiklikult rahastama peab. Ja kuigi mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid on delikaatselt vihjanud meie ravikindlustamata isikute suurele hulgale ja omaosaluse rõhuvale koormale vaesema rahva õlgadel, on ka see meie endi sotsiaalne valik. Nii et üks ja ilmselt kõige reaalsem võimalus arstide palga kiireks tõstmiseks on vähendada solidaarsust veelgi – vähem teenust tagab kõrgemad palgad olemasoleva eelarve piires. “Sisemiste ressursside” arvelt suurt pilti ei muuda.
Päevapoliitikasse tagasi tulles tundub õigus olevat nendel, kes streiki poliitiliseks ja sedamööda “rahvavaenulikuks” peavad – valimised on läbi ja uuteni on aega. Paradoksaalsel kombel viib aga see esmapilgul ehk küünilisena tunduv juriidiline tõdemus meid vastusele hoopis lähemale. Vaatamata asjaolule, et Einstein ei saanud aru USA tulumaksusüsteemist, teadis ta hästi, et tihtipeale ei peitu probleemi lahendus samal tasandil, kus probleem ennast ilmutab. Ka arsti palk, täpsemalt küll tervishoiu kollektiivne rahastamine, otsustatakse sisuliselt hoopis mujal kui palgaläbirääkimistel konkreetse tööandjaga. Ehk siis kuni uute valimisteni Toompeal. Pärast seda on pall jälle ärimeeste ja ametnike, kohtunike ja luuletajate, näitlejate ja advokaatide, arstide ja õpetajate ning kõigi teiste kodanike käes.
Kuna vähemalt formaalselt pole põhjust kahelda Toompea tegutsemises vastavalt demokraatlikult saadud mandaadile, siis tuleb arstidel-õpetajatel-päästjatel koos kõigi ülejäänud valijatega endale otsa vaadata ja tunnistada, et oleme eelistanud individuaalset leiva-riiete-autode tarbimist sisejulgeolekule, haridusele ja tervishoiule. Meie suhtelist vaesust arvestades on see olnud loomulik, kuid vabade ühiskondade evolutsiooniline areng on näidanud, et jõukuse kasvades eelistused muutuvad.
Aga moraalses plaanis ei tohiks vähemalt Toompeal arstidele küll etteheiteid olla. Kogu Skandinaavias teenivad nii arstid kui ülikooliprofessorid rahvasaadikutega võrdset palka. Avalik nurisemine kahekordse keskmise palga üle tundub kohatuna igas ühiskonnas, aga puhta südametunnistusega võiksid arstid nõuda kõigi doktorite palkade võrdsustamist rahvaasemike omaga. Valitsusliidu programm mainib Põhjamaid väärt eeskujuna kümnel korral.
Madis Aben on endine tervishoiuanalüütik.
