Priit Hõbemägi: Maha reeturid ja streigimurdjad!
Alguses oli see raha, siis tervishoiusüsteemi üldine remont, ning siis selgus, et hoopis kollektiivleping (mida avalikkus polnud näinud). Kui Linnaleht lepingu projekti avaldas, selgus, et arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit nõuavad näiteks koondamise korral võrreldes töölepingu seadusega nii etteteatamisaja kui koondamishüvitise osas topeltmäärasid.
Ja mis jant üldse toimub nende kollektiivlepingutega? Kui selgus, et Lääne-Tallinna keskhaiglas on kehtiv kollektiivleping siiski olemas, algas uus vaidlus, mille käigus streigi korraldajad õpetavad meedias, kuidas “tegelikult” seadust tõlgendada... (Loodetavasti ei kesta streik nii kaua, et juristid hakkavad üksteisele õpetama, kuidas tegelikult pimesooleoperatsiooni teha.) Terve mõistuse raamidesse ei mahu ka haiglajuhtide positsioon. Streik neid nagu ei puudutakski, kuigi tegelikult on just nemad arstide otsesed tööandjad. Ja nagu märkis targalt Tiina Kangro, pole keegi neil käskinud hooldajatele ja õdedele närust palka maksta.
Ent miks arstid ei streigi oma otseste tööandjate vastu?
Tundub, et selle taga on arstide liidu ja haiglajuhtide omavaheline kokkulepe. Haiglajuhtide huvides pole paati kõigutada. Esiteks pole nende elul häda midagi. Eesti suuremate haiglate juhtidest sai 2010. aastal enim töötasu Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) juhatuse esimees Tõnis Allik, kelle töötasu ulatus majandusportaali E24 andmetel 925 080 kroonini, juhatuse liikmetest sai Sven Kruup 889 500 ja Sergei Nazarenko 711 600 krooni. Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri töötasu oli 891 135 krooni (põhipalk 780 449 ja puhkusetasu 110 686 krooni), juhatuse liikmetest sai Mart Einasto 784 128, Malle Keis 786 476 ning Margus Ulst 781 347 krooni jne.
Kui nad ise hakkaksid arstide palga teemaga tegelema, oleks tüli vältimatu. Teisest küljest oleks rumal ka Haigekassaga tüli norida ja rahanõudmisel liiga kärsitu olla. Sellepärast on nutikas vaikselt arstidega kokku leppida ning aidata protestiteravikku suunata Haigekassa ja sotsiaalministeeriumi poole.
Aga streigi korraldajatele võiks ettevalmistuse ja kommunikatsiooni eest hindeks panna nulli. Eesmärgid muutuvad nagu jumal juhatab, kommunikatsioonistrateegiat pole ja streikijate esindajad tekitavad pidevalt segadust juurde. Streigi juhtidel on viimane aeg välja mõelda, kuidas väljuda iseenda tekitatud täbarast olukorrast. Ühiskonnal on kaastunnet õdede ja hooldajate vastu, kuid arstide kui eesliinivõitlejate idee oli väga halb.
Ka arstid ise peavad olema ettevaatlikud – nende maine võib tugevasti kannatada saada. Juba praegu paistab, et rahva poolehoidu streik ei võida, hoolimata Narva energeetikute poolt arstide liidule saadetud toetuskirjast, milles nad mõistavad hukka “Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu reeturliku positsiooni, kes otsustasid streigist mitte osa võtta. Just nimelt sellistele lõhestajatele toetuvadki oma otsustes poliitikud, sotsiaalministeerium ja tööandjad.”
