Kersti Kaljulaid: Pelga neid, kes on ülearu erutatud!
Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso räägib, et Euroopa Liidust peaks saama Euroopa Ühendriigid. Miks ja kuidas?
Asjaolu, et praegune Euroopa Liit pole ei riikide liit ega liitriik, on rõhutanud paljud poliitikud. Aga kes poliitikuna ikka tahab ausalt rääkida piiratud suveräänsusest. Kuid eksperdidki on tunnuseid tabelitesse pannes sama leidnud. Sellest võib järeldada, et Euroopa Liit on unikaalne – liigitada on teda mõttetu, teist sarnast maakeral pole. Järelikult pole praktiline arutada, millised omadused peaks Euroopa Liit endale külge kasvatama, et saada rahvusriikide föderatsiooniks – nagu Barroso tulevikusuunaks välja pakkus. Ent ka tihedam Euroopa Liit saab raudselt olema nähtus, mis ei vasta kaanonitele ja jääb unikaalseks.
Eesti valitsus on heaks kiitnud “Eesti Euroopa poliitika 2011–2015”, mille raamseisukohad teatavad: “EL peab olema sisemiselt tugev, avatud ja arenemisvõimeline. Eesti on avatud uute valdkondade toomisele EL-i pädevusse ja EL-i seniste pädevuste süvendamisele. Eesti ei poolda EL-i pädevuste tagasipööramist või peatamist.” Samuti kinnitab Eesti, et on avatud uutele koostöövormidele.
Barroso föderatsiooniüleskutse on seega vesi meie veskile. Kuid tema lõppsõnas, mis järgnes – teadagi ülierutatud – parlamendidebatile, oli olemas ka põhjendus, miks föderatsiooni vaja on. 21. sajandil ei piisa rahvuslikust demokraatiast, et Euroopa kodanikud võiksid oma riikide tulevikku omatahtsi kujundada.
Barroso toetub muutunud maailma argumendile. Viisakas inimene, pealegi kõrges ametis, peab parlamendi ees meeles pidama, et räägib kogu rahvaga – 500 miljoniga – ning ei saa alati kuulutada kõige karmimat tõde. Tegelikult pole Euroopa rahvusriikide kodanikud kunagi suutnud omaenda demokraatlike otsustega tagada kas või paari inimpõlve pikkust rahulikku arengut. 20. sajandi kannatused saabusid Euroopasse riikidevahelise vähese koostöö, et mitte öelda vihase konkurentsi tõttu. Teise maailmasõja tekkele aitas kahtlemata kaasa see, et ühes suurriigis mindi ühtede valimiste järel lolliks. Mõne väikeriigi kadumist kaardilt on samuti püütud põhjendada vähese sisedemokraatiaga, mistõttu rahvas ei teadnud seda, mida teadsid rahvajuhid, ega saanud kriisilahenduste üle ise otsustada. Kuid eelkõige oli 20. sajand kole seetõttu, et Euroopa riigid ei ajanud väärtuspõhist koostööpoliitikat, puudus rahvusülene demokraatlik protsess.
Niipalju on Barrosol siiski õigus, et mida arenenum on tehnoloogia, kiirem suhtlus, avatum majandus, seda raskem on mis tahes rahval oma tulevikku kujundada ilma teistega arvestamata. Mõttetu on ka loota, et omaenda tublidus võimaldab hästi toime tulla, kui naabrite juures kipuvad kõik tähtsad punased nupud koonduma segaste ambitsioonidega väikese seltskonna kätte.
Euroopa Liidu loomisest piisas, et tagada liikmesriikide eriarvamuste lahendamine läbirääkmiste teel. Lisaks suunas EL liikmesriigid järjestikuste lepingumuudatustega üha tihedamale majanduskoostööle. Majandusvabadused ja ühisturg parandasid kõigi elujärge ning riikidevahelisest koostööst oli kodanikul vaja teada ainult järjekordset kuupäeva, mil tal jälle üle kogu liidu mingid vahvad uued õigused tekkisid.
Euroopa Liidu poliitilist arhitektuuri ei võtnud keegi ülearu tõsiselt. Rahvad olid rahul, kui nende poliitikutel jätkus mõistust saata Euroopa Komisjoni võimalikult arukas volinik, kui ELi nõukogus toimuva lehmakauplemise tulemusel said kõik ette kanda edusammudest ja üleeuroopalise demokraatia arendamiseks mõeldud europarlamendi valimistel sai välja elada kodumaiselt kogunenud rahulolematust, saates parlamenti veidraid parteisid või naljakaid üksikisikuid.
Aga Euroopa Liit kui poliitiline struktuur ikkagi toimis. Kaasatud riigid ei läinud enam omavahel nii kõvasti raksu, et oleks ette tulnud pikaajalisi kaubanduspiiranguid või takistusi kodanike liikumiseks, rääkimata sõdadest. Demokraatia ja õigusriigi leviala laienes mandri lõuna- ja idaossa. Euroopa Liit suutis isegi täita teatud ennetavat rolli. Jörg Haiderit mäletate? Tema partei pääs Austria valitsusse aastal 2000 katkestas mõneks kuuks valitsustevahelised kontaktid liidu ülejäänud 14 riigiga. Sellest piisas. Järgmistel üldvalimistel (mis Haideri partei enda sisekriisi tõttu toimusid ennetähtaegselt) sai veenva võidu kristlik-demokraatlik partei, kes ei pidanud enam otsima toetust paremäärmuslastelt.
Ma ei usu, et mõne Nõukogude okupatsiooni eitava partei pääs näiteks Läti valitsusse vallandaks samasuguse reaktsiooni. Aga selleks me ju seal laua taga istumegi, et ka oma piirkonna ohte tutvustada. 2007. aastal korraldas Eesti isegi eksperimendi vabas looduses, näitlikustamaks siinse kandi muresid. Siis saadi aru küll.
Nüüd arvab Barroso, et Euroopa Liitu on tänase päeva probleemide tarbeks väheks jäänud. Aga neid asju saab hädapärast korraldada ka suuremate referendumiteta – fiskaallepe, EFSF, ESM, ECB uuenev roll, ühtne pangandusjärelevalve, kui nimetada vaid üksikuid.
Tegelikult räägibki Barroso demokraatlikust süsteemist, mis suudaks legitiimselt toetada rahvusriikide demokraatlikku arengut, näiteks võimaldaks kõigil Euroopa rahvastel vastavalt nende erinevale arenguastmele saada või jääda demokraatlikuks riigiks.
Meenutame, et Barroso on pidanud demokraatia kriisi lahendama kahes Euroopa Liidu riigis. Ta on teinud seda nii-öelda käepäraste, tegelikult sobimatute vahenditega, mis võimaldas mõjutamist tõlgendada kui “välist bürokraatlikku survet”. Pole sugugi kindel, et igavest võimu igatsevad poliitikud Ungaris ja Rumeenias saavad sarnase karistuse kui Haider omal ajal. Kuid 27 liikmesriigiga Euroopas olid need mured paljudele vähetähtsad, mõnedele isegi kasulikud oma eesmärkide saavutamisel ja “hiliste” liitujate alaväärtuslikkuse tõestamisel. Nii pole ma kuulnud, et üles oleks kerkinud näiteks idee blokeerida ministrite tasemel suhtlemine kõnealuste valitsustega.
Barroso tahab, mulle tundub, et Euroopa riigid ei raiskaks asjata aega. Euroopa on pisike. Innovaatilisuse poolest USAst pisut maha jäänud ja mitte palju tugevam kui Hiina. Jõukamaks saanud Aasia riigid näitavad, et tänaseid teadmisi kasutades suudavad nad peagi pakkuda sotsiaalseid tagatisi palju efektiivsemalt kui Euroopas. Nendes oludes on vaja uut poliitilist süsteemi, nimetatagu teda kuidas tahes. Et Euroopa Liit lihtsalt oma siseasjadesse ei upuks.
Millest võiks mõelda need, kes koos Eesti valitsuse ja Euroopa Komisjoni presidendiga on veendunud, et Euroopa Liit vajab edasiarendust, mitte lõpetamist? Näiteks kuidas demokraatlikult vältida poliitikute lolliksminekut tasemeni, mil nad muutuvad ohuks oma rahvale ja naabritele? Kuidas lahendada riikidevahelisi eriarvamusi nii, et seda ei tajutaks Brüsseli survena, vaid normaalse läbirääkimisprotsessina? Kuidas saavutada, et Euroopa Parlament oleks rahvaste silmis see, kelleks ta end peab – rahva huvide esindaja, kes koondab eri huvigruppe ja vaateid sõltumata nende päritolumaast? Kuidas täita mõiste “Euroopa Liidu kodanik” millegi enamaga kui õigusega sotsiaalabile ja pensionile naaberriigis? Kuidas tagada, et Euroopa Liidu kodanikuks olemine ei tuleks oma riigi kodanikuks olemise arvelt, vaid seda täiendades? Kuidas teha seda kõike nii sujuvalt ja kiiresti, et me samal ajal globaalses konkurentsis ei kannataks, vaid isegi võidaks?
Minu arvates tahab Barroso midagi sellist arutada. Meeldetuletus oli õigeaegne, sest euro ja dollari kursi või saksa ja itaalia võlakirja spread’i jälgimisele keskendumine aitab hästi põhiküsimusi eirata. Enamik riigijuhte ja poliitikuid võiks nüüd jälle leida mahti pühenduda sellele, milleks nad valiti – oma rahvaste tuleviku kindlustamisele.
Kahtlemata võib alati küsida: kas ilma Euroopa Liiduta poleks lihtsam, ehk piisaks ainult tollivabast majandusruumist? Või üleüldse – WTO on ju ka olemas. See on mõeldamatu – juba käimasolevast palju väiksem majanduskriis lükkaks ühisturu ümber. Lihtsalt me ei saa ise aru, kui palju stabiliseerib olukorda isegi praegune nõrk ja puudustega Euroopa Liit.
Hollandi rahvas, kelle ette selline valik tõesti pandi – tahate, läheme minema? –, otsustas äsja, et ei taha ära minna. Eelmise valitsuse lõhki ajanud Geert Wildersi Vabaduspartei lubas, et tema juhtimisel lahkutakse kindlasti euroalast ja kaalutakse eemaldumist kogu Euroopa Liidust. Maad on Hollandis sama palju kui meil, rahvast 16 miljonit, mittehollandlasi vaid viiendik, puudub domineeriv vähemusrahvus, naaberriigid on rahuarmastavad, rahvuslik rikkus ületab Euroopa liidu keskmist. Hollandil pole ühtegi sellist riski, mida meie siin Eestis peame maandama. Ometi nad otsustasid jääda. Vabadel valimistel, demokraatlikult ja informeeritult. Huvitav, miks?
Ma arvan, et ka hollandlased pelgasid neid, kes Euroopa Liidu ülesehituse nõrkustest liigselt erutudes tahtsid lihtsalt tänase Euroopa laua tagant minema jalutada, pakkumata midagi asjalikku asemele.
Autor on Euroopa Kontrollikoja liige.Euroopa Ühendriigid tulekul?12. septembril 2012 pidas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso iga-aastase kõne Euroopa Parlamendile. Ta ütles, et ELi poliitilisel silmapiiril on teatud mõttes Euroopa Ühendriigid, ning toonitas, et on vaja jagada suveräänsust sellisel viisil, kus iga riik ja iga kodanik saab oma saatust paremini kontrollida. Tema sõnul on föderatsiooni vaja, sest praegusel äreval ajal oleks viga jätta riigid rahvusluse ja populismi meelevalda.
