Asko Seeba: Idufirmade ellujäämine pärast buumi
Küllap olete korduvalt märganud ajakirjanduses või tutvusringkonnas läbi lipsamas väljendeid startup, idufirma, Garage48, läheme laivi, tuleme avalikuks, seed stage, investeerimisraund, optsioonid,cash-positive, break-even, exit-strateegia.
Paljud, kui mitte praktiliselt kõik tehnoloogiavallas ettevõtlusega alustajad kutsuvad oma uusi projekte startup’ideks ehk eesti keeles idufirmadeks, otsivad investoreid ja esimest klienti ning on veendunud, et nad on korraldamas oma tehnoloogianišis maailmarevolutsiooni.
Idufirma kui tehnoloogiaettevõtluse termini all mõeldakse peamiselt vast loodud ettevõtet või projektorganisatsiooni, mille eesmärk on käivitada uus suure kasvupotentsiaaliga skaleeruv ärimudel. Skaleeruvas ärimudelis viiakse arendusinvesteeringu najal toote tootmiskulud väikseks ning toodet müüakse tuhandeid, soovitavalt miljoneid kordi maha.
Skaleeruva äri kui sellise põhimõte ei ole midagi uut ega revolutsioonilist. Küsimus on sellise äri alustamises. Kui sina ja mina koos suudame välja arendada väikeste tootmiskuludega toote, muudab skaleeruva ärimudeli lisamine selle äri meie jaoks väga atraktiivseks. Vajaduse korral investeeringuid kaasates paisutame oma äri kosmilistesse mõõtmetesse, saame kuulsaks ja rikkaks ning maailm on tänu meile üldse parem paik elamiseks.
Alustamisega on seotud kaks probleemi. Esiteks vajab toote arendamine tööd, vaeva ja materiaalseid ressursse. Teiseks, rentaabli ärimudeli leidmine osutub paljude jaoks mitu suurusjärku raskemaks ülesandeks, kui alguses välja paistab – selgub, et toode, millega sa püüad mingit probleemi lahendada, lahendab seda valesti, et seda probleemi tajuvad kliendid ei leia su toodet üles või pole probleem tegelikult üldse kellegi teise jaoks probleem.
Idufirmanduse populaarsusse on andnud väga suure panuse internetivaldkond, kuna igasuguste uute veebiteenuste arendamine on teemat valdavatele inseneridele viimastel aastatel väga lihtsaks ja kättesaadavaks muutunud. Lisaks on Eesti infotehnoloogia-inseneride eneseusku tublisti tõstnud kaks väga edukat idufirmat, Skype ja Playtech. Tänaseks ei ole need enam idufirmad, vaid algsete asutajate jaoks glamuurse eduka exit’ini jõudnud suured ettevõtted. Exit tähistab idufirma asutajate ja eriti investorite jaoks püha graali, millega avaneb asutajatel ja investoritel võimalus oma osalust suure kasumiga müüa.
Skype ja Playtech on ajanud Eesti inseneridel hamba verele ning nüüd üritavad paljud seda edu korrata. Me juba teame päris mitmeid Eesti arendajatest alguse saanud idufirmasid, mille ärimudelid on ennast tänaseks tõestanud ning mille ärid rahvusvahelistel turgudel pärmina paisuvad: ZeroTurnaround, Fortumo, Kinotehnik, Creative Mobile, Pipedrive, Toggl, Erply.
Tundub, et idufirmanduse kujul ei ole tegu pelgalt popi ja noortepärase mõttekonstruktsiooniga või keelepruugiga ettevõtluses, vaid nähtusega, mis reaalselt aitabki Eesti ettevõtlust nii kvaliteedis kui kvantiteedis maailmakaardile tõsta. Ettevõtjad julgevad plaane tehes mõelda mitte ainult koduvabariigist, vaid globaalsetest ambitsioonidest.
Paraku käib masujärgselt pärmina kerkinud startup’i-buumiga kaasas ka üksjagu tühja vahtu ja infomüra. Probleem on selles, et tootearenduse kättesaadavuse lummuses kiputakse keskenduma ainult toote arendamisele, andmata endale aru, et koos veebiarenduste lihtsustumisega ei ole tegelikult lihtsustunud turundus ja müük. Selle tulemusel on ettevõtlusruum täis end idufirmadeks nimetavaid projekte, millel äripoole liiga vähese läbimõtlemise tõttu ei ole praktiliselt mingit šanssi ellu jääda. See omakorda raskendab nii investoritel kui uute idufirmade pakkumisi kaaluvatel inseneridel terasid sõkaldest eraldada.
Mida siis teha? Kuidas vähendada tõenäosust tiheda infomüra lõksu siplema jääda, samas siiski mitte loobudes edukate idufirmade otsimisest või käivitamisest? Ma arvan, et küsimuse võti on tegelikult lihtne ja vaatab vastu juba selles, mida ülal selgitatud – suurem osa idufirmabuumist on genereeritud veebiarenduste kättesaadavusest. Enne kui liituda järjekordse veebividina arendusega, tuleks uurida, kas tiimis on peale veebiinseneride kedagi, kes on reaalselt midagi edukalt müünud. Või on tegu ainult veebiarendaja nägemusega sellest, kuidas ühe või teise veebiarendusega mittetegeleva eluvaldkonna esindaja peab oma asju ajama? Lihtne test on küsida, kas ärimudel juba toimib – kas toodet leitakse järjest kasvava hulga klientide poolt ja kas sellega juba kaasneb rentaabel müük?
Alternatiivne võimalus on lasta ennast lahti veebitehnoloogiate kättesaadavuse lummusest ja suhelda kõigi muude eluvaldkondade ettevõtjatega. See on taktika, mida oleme ka oma ettevõttes järginud. Meie inimeste kogemused Skype’is ja Playtechis ning, ausalt tunnistades, ka mõned aia taha läinud pelgalt enda ideest lähtuva tootearenduse katsed on viinud otsusele, et me ei püüagi olla suurepärased omaette toimetavad tootearendajad.
Ainult veebiarendajate tarkusele ehitatud skaleeruva ärimudeli kuldaeg on läbi. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, mis siis, et uute avanenud võimaluste tõttu olid, piltlikult öeldes, ratsasaapad vahepeal kõige tähtsamad asjad üldse ning koos nendega õnnestus kingseppadel ka hobuseid müüa. Nüüd on asjalood tagasi normaalsuses, säravad info- ja kommunikatsioonitehnilised ideed lähtuvad siiski peamiselt erinevate eluvaldkondade esindajatest, mitte tehnilistest teostajatest. Nii mõnelgi juhul tõstatub veebiarendaja ja ettevõtja koostööst ühise idufirma loomise idee, kus hakkaks tööle tarkvaraarendajate ja ärivaldkonna tundjate sünergia. Usun, et kui kusagil on suur hulk äraproovimata realistlikke võimalusi, siis just sellistes eri valdkondade sünergiates.
Asko Seeba on mobiili- ja veebiarendusettevõtte Mooncascade asutaja ning üks Garage48, tehnoloogiliste idufirmade arendusnädalavahetuste sarja korraldajatest.
