Eeva Kesküla: Mööblita korterid ja umbkeelsuse frustratsioon
Kolisin paar nädalat tagasi Saksamaale, Hallesse. Halle on vana ülikoolilinn Leipzigi lähedal, kus enne Saksamaa ühinemist töötasid võimsad keemiatehased. Nende sulgemise järel on linn muutunud Ida-Saksa deindustrialiseerimise tagajärgede näidiseks.
Tööpuuduse tõttu on inimesed lahkunud ning majad tühjaks jäänud, töötuse määr on 20%, rahvas on vaene, linna majutatakse põgenikke ja immigrante, kel pole võimalust jõukamasse kohta minna. Samas on linn oma kauni, kuigi pudeneva juugendarhitektuuri, suurte roheliste parkide ja jalgrattateedega väga meeldiv elukeskkond. Vähemalt nii tundub mulle oma esimese siin veedetud paari nädala järel. Minu esimesed muljed puudutavad just uude linna ja riiki sisseelamist.
Meil vedas korteriga, kuna üks professor oli just parajasti minu uurimisinstituudist lahkumas ning me võtsime tema korteri üle. Vedas selletõttu, et saime professor Wolfgangilt ära osta tema mööbli.
Saksamaal üüritakse kortereid nimelt täiesti tühjalt. See tähendab, et üldjuhul tuleb ka köögitehnika ja -mööbel, aknarulood ning konksud lampide laes hoidmiseks uuel üürnikul ise hankida. Meie saime aga Wolfgangilt peotäie koledat, kuid funktsionaalset mööblit ning terve kaheksakümnendate stiilis köögi. Üks minu uus sakslasest kolleeg üüris endale silmagi pilgutamata paljaste seintega karbi ning ruttas kohalikku IKEAsse mööblit soetama. Kuid seda ei pea tingimata tegema. Linna vaesus ning hulk tühje kortereid tähendab, et linnas lokkab külluslik vanamööbliäri. Meie leidsime endale vajalikud mööblitükid nurga peal asuvast vanakraamipoest, ning kohalikud noormehed tassisid kõik IKEAst oluliselt väiksema summa eest meie neljanda korruse korterisse.
Üldiselt on siin saksa keelt oskamata raske. Olen koolis igasuguseid huvitavaid keeli õppinud, aga saksa keelt mitte kunagi. See tekitab raskusi poes, restoranis, postkontoris, kus vähemalt vanem generatsioon inglise keelt ei räägi ning aeg-ajalt väga pahaselt mühatab ja käega lööb, kui rumal välismaalane ikka midagi aru ei saa, isegi kui teenindaja sama lauset kõvema häälega kordab. Kõige rohkem üllatas keeleoskamatuse mittesallimine mind siis, kui helistasin ühte panka, et küsida konto avamise kohta. Olin kuulnud, et tegu on normaalse pangaga, kel on ühena vähestest ka ingliskeelne internetipank. Palusin endale mõne inglise keelt kõneleva inimese toru otsa anda ning seletasin klienditeenindajale, et olen just Saksamaale kolinud ning tahaksin nende pangas konto avada. Ei saa, vastas tädi mulle resoluutselt. Miks siis, küsisin. “Sest te ei oska saksa keelt.”
Üllatusin pisut, kuid seletasin, et tuleksin kontot avama koos saksa keelt kõneleva assistendiga ja pärast kasutaksin ingliskeelset internetipanka. “Ei, te ei saa meie juures kontot avada, sest te ei oska saksa keelt,” seletas tädi uuesti. “Mina olen ainus meie harus, kes inglise keelt räägib, aga mis siis, kui mina olen puhkusel ja teistel töötajatel on vaja teile helistada, et midagi küsida, ja teie ei oska saksa keeles vastata?!” Veidi jahmununa tänasin klienditeenindajat mitte-abivalmi käitumise eest, panin toru hargile ning helistasin panga klientide rahuloluga tegelevasse osakonda, et tädi peale kaevata.
