Manhattani vahetuskaup
Suriname on Lõuna-Ameerika väikseim iseseisev riik, kirjutab Liina Org. 1667. aastal vahetasid seni piirkonda omanud inglased territooriumi hollandi maa-ala vastu Põhja-Ameerikas. Hiljem kerkis just sinna New Yorgi linn.
Inimestele, kes Surinamest mitte midagi ei tea, seostub see maa sageli esmalt Aafrikaga. Kuid mustalt mandrilt sellenimelist riiki otsides võib otsima jäädagi. Suriname asub hoopis Lõuna-Ameerika põhjarannikul, Brasiilia külje all. Samas, eksootilise ja vähetuntud Suriname seostamine Aafrikaga ei olegi väga vale. Nii riigi minevik kui olevik on selle mandriga tihedalt seotud ning suur osa kohalikust elanikkonnast on musta rassi esindajad. Kuigi, kui värvidest rääkida, siis Surinamet iseloomustab kõige ilmekamalt kindlasti roheline.
Poole Soome suuruse riigi pindalast katab 80% ürgne vihmamets, mistõttu lennukiaknast alla vaadates paistab kogu riik kui üks suur brokolikuhi. Alla poolemiljoniline elanikkond on koondunud peamiselt pealinna Paramaribosse ning rannikuäärsetesse küladesse, mistõttu suur osa Surinamest on täiesti asustamata. Või õigemini, inimeste poolt asustamata. Sest tingimused rikkaliku floora ja fauna arenguks on lausa suurepärased. Surinames on arvukalt looduskaitsealasid ja suurim neist, Kesk-Suriname looduskaitseala (16 000 km2), on tänu oma liigirikkusele ning haruldustele kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Rannikuäärsed mangroovimetsad ja märgalad on peatuspaigaks rändlindudele ning Suriname rannad on merikilpkonnade munemispaigaks.
Mitmekesisus on sõna, mis iseloomustab lisaks Suriname loodusele ka selle elanikkonda. Pealinna tänavatel liikudes on väga keeruline vastutulevate inimeste järgi ära arvata, mis riigi või maailmajaoga tegu on. Suriname kirju tänavapilt on kujunenud suuresti tänu orjakaubandusele ning koloniaalaegsetele istandustele. Aastasadu hollandlaste valduses olnud Suriname suhkruroo-, kohvi- ja kakaoistandustesse saabus 17. sajandi algusest kuni 18. sajandi keskpaigani (mil orjakaubandus keelustati) ligi pool miljonit orja, kellest enamik pärines Aafrika läänerannikult. Nende järeltulijad, kreoolid, moodustavad tänapäeval Surinames ühe suurema rahvusgrupi. Väikesel osal orjadest õnnestus isandate juurest põgeneda ning nad asusid elama džunglisügavustesse.
Isoleeritus ja minimaalne kontakt välismaailmaga tagas kultuuri ja keele säilimise, mistõttu antropoloogide sõnul on Surinames Aafrika kultuur kohati paremini säilinud kui Aafrikas endas. Põgenenud orjasid hakati kutsuma metsaneegriteks, kuid tänapäeval on nende enam levinud nimetuseks maroon. Lisaks Aafrikast pärit põlisasukatele annavad tänavapildis tooni India, Indoneesia ja Hiina juurtega rahvusrühmad, kelle esivanemad saabusid Surinamesse lepinguliste töötajatena pärast orjakaubanduse keelustamist.
Valdkond, kus eri kultuuride segunemine tipptasemel tulemuse on andnud, on Suriname köök. Rahvusroogade ampluaa on väga lai, alustades indiaanlaste suitsutatud ahvikintsudest ning lõpetades indiapäraste pannkookidega ehk roti rullidega. Surinamelaste elus on söögil ja söömisel väga oluline roll ning kehva toitu naljalt ei müüda. Toiduga peenutsemist ei tunta, kuna suur osa toidust pärineb lihtrahva köögist. Süüa peab olema palju ja kõhutäide peab olema rammus, ikka nii, et lõug pärast söömist läigiks.
Erinevalt paljudest Lõuna-Ameerika maadest ei väisa Surinamet suured turistihordid. Üheksakümnendate aastate kodusõda lõi sügava haava Suriname kui turismisihtkoha mainesse ning turismi magusast leivast meki juba suhu saanud maa muutus väliskülastajatele ligipääsmatuks. Tänaseks on sõda ammu möödas ning Surinamet peetakse üheks turvalisemaks maaks kogu Lõuna-Ameerikas. Hõre asustus ja piiratud infrastruktuur (suurem osa maast on ligipääsetav vaid paadi või lennukiga) raskendab aga ligipääsu Suriname sisemaale. Samuti hoiab Surinamest massiturismi eemal valgete liivarandade puudumine.
Suriname külastajate esimene peatuspaik on enamasti pealinn Paramaribo – see on valgete koloniaalstiilis ehitistega väike unine linnake mere ja džungli vahel. Linn on oma hästisäilinud ja unikaalse vanalinna tõttu ka UNESCO arhitektuuripärandi nimekirja kantud.
Suriname üks tõmbenumbreid on kohalike rahulik ja stressivaba elustiil, millega saab olenemata kellaajast suurepäraselt tutvust teha jõeäärsel bulvaril jääkülma Parbo õlut rüübates. Olenevalt aastaajast ning huvist tasub seejärel külastada rannikuäärseid linnuvaatlusalasid, millest omapäraseim on Bigipani nimeline magevee laguun, ning merikilpkonnade munemisrandu Matapical ja Galibis. Peakohustuslik osa Suriname-reisist on aga sisemaa külastus. Kas külastada marooni- või indiaaniküla, ööbida luskuslikus bangalos, palmilehtedest katusega onnikeses või võrkkiigega metsas? Kõik on võimalik! Ahhetamapanevale loodusele lisaks annab reisile sarmi ka kohalike sõbralikkus, külalislahkus ja üllatavalt hea inglise keele oskus (riigikeeleks on Surinames hollandi keel).
Ka pärast lühiajalist Suriname külastust on tunne, nagu oleks poolele maailma tiiru peale teinud.
■Euroopast Surinamesse on ainuke otselend Amsterdamist (KLM ja SLM). Surinamesse võib reisida ka läbi naabermaa Prantsuse Guajaana, kuhu väljuvad lennud Pariisist. Edasi-tagasi lennu maksumus on umbes 800–900 eurot. Aastavahetusel on piletihinnad mitu korda kõrgemad.
■Surinamesse on vaja viisat, vaktsineerimine on soovitatav.
