Kaur Kivirähk: Eesti vajab nutikat ettevõtlust
Madala tööviljakuse tõttu ei suuda riik ja ettevõtted meie inimestele kõrgemat palka maksta ning, sealt edasi, ei suurene kulutused üldise elukvaliteedi parandamiseks. Samas on Eesti kõrgel kohal nädalas inimese kohta tehtavate töötundide edetabelis. Struktuurseid muutusi – näiteks luua autotööstus, mis toidaks kogu Eesti majandusest – on raske esile kutsuda. Hulga käepärasem on suurendada töö tulemuslikkust ja töötada nutikamalt: work smarter, not harder.
Kuid töötada nutikamalt? Suur osa tänapäeva hüvistest tekib tänu inimeste koostööle. Kui veel sada aastat tagasi meisterdas kingsepp jalanõud algusest lõpuni ise, siis nüüdseks on loodud tootmisliinid, kus ametis palju inimesi ja veel rohkem masinaid. Kuigi ühe kingsepa asemel on jalanõu tootmiseks vaja võib-olla kümmet vastavate teadmistega inimest, pole päevatoodang tõenäoliselt mitte kümme korda, vaid sada korda suurem. Kümme korda suurema efektiivsuse tagab eri lülide oskuslik koostöö.
Tootmisliini ulatuses on koostööd lihtne ette kujutada – üks lõikab välja talla, teine õmbleb sinna kinganina, kolmas teeb paeltele augud ja neljas paneb nöörid peale. Kogu ettevõtte tegevuste – müük, turundus, tootmine, logistika – töölepanemine sama sujuvalt on paras väljakutse. Makrotasandil püüdsid seda lahendada juba Marx ja Engels, kes leidsid, et just suurtootmiste riikliku planeerimisega on võimalik saavutada vajalik efektiivsus.
Ajalooline kogemus on näidanud, et riiklik plaanimajandus ülimat efektiivsust ei taga ning mõistlik on tõhusust taotleda mikrotasandil. Kordades lihtsam on ühise eesmägi nimel efektiivselt tööle panna ühte tehast, kui et panna tööle kogu riiki. Siit koorubki välja põhiküsimus tööviljakuse tõstmiseks: kuidas panna ettevõte ühise eesmärgi nimel tööle? Juhtimisteoreetikud ülikoolides ja -praktikud ettevõtetes on jõudnud lihtsa järelduseni – tarvis on visiooni ja strateegiat, et organisatsiooni eri üksused hingaksid ühes taktis.
Ühistest eesmärkidest pole palju kasu, kui need jäävad tühjadeks loosungiteks. Kui šokolaadivabriku visioon on, et iga inimene leiab nende toodangust just tema maitsele sobiva šokolaadi, luuakse selleks näiteks sada eri maitsega šokolaadi. Lähtudes samast strateegiast, sõlmib müügiosakond kommipoodidega lepingud saja erimaitselise šokolaadi tarnimiseks. Tootmisosakond otsustab aga, et kuna õunaessents on hetkel odav, toodetakse lattu ainult õunamaitselist šokolaadi.
Sellise isetegevuse tagajärg on suur kahjum, lepinguid ei suudeta täita ja hoobi saab ettevõtte maine. Järelikult tuleb ühise strateegia täitmist kontrollida. Selles aitab meid ärianalüüs, millega analüüsitakse arvuliselt ettevõtte eri osade tööd ja proovitakse neid ühtse organismina tööle panna. Ärianalüüs ei ole uus nähtus; küsimus on selles, kui palju ressursse ollakse valmis filigraanse ärianalüüsi nimel kulutama.
Filigraanseks ärianalüüsiks võiks nimetada olukorda, kus šokolaadide tootmisplaan koostatakse põhjalike müügi prognoosimudelite abil. Uuritakse eelmise perioodi šokolaadimüüki, lisatakse andmed konkureerivate toodete kampaaniate kohta, arvestatakse ilmastiku mõju šokolaadi müügile ja muid tegureid, mis müüki võivad mõjutada. Saja eri maitsega šokolaadi kohta analüüsi tegemine võtab aega mitu kuud. Sellel ei ole mõtet, kuna tänase päeva tootmist nii pikalt ette ei planeerita. Ei ole ka ratsionaalne palgata kulukat analüütikute armeed.
Sisuliselt tähendab see, et kuni viimase ajani põrgati efektiivsuse suurendamisel probleemile: kas suurendada tööjõukulusid või leppida ebatäpsest prognoosist tulenevate üle- või alatootmise kuludega? Dilemmat aitab lahendada infotehnoloogia. Ettevõtte tegevusega seotud info talletatakse ju mõnda süsteemi, olgu see raamatupidamis-, lao- või tootmissüsteem või siis lihtsalt Exceli failid.
Infotehnoloogia võimekus ärianalüüsil on kõvasti paranenud, sestap saab suure osa tööst ära teha analüüsimudel. Oleme jõudnud ajajärku, kus tööviljakust on võimalik suurendada ettevõtte tegevusandmete ja väliste andmete automaatse analüüsimise teel, mis annab kiireid tulemusi. Analüüsimudeli väljatöötamine nõuab analüütiku jõupingutust, kuid kui toimiv, õigeid prognoose andev mudel on töös, ei ole mingit analüütikute armeed enam tarvis – olemegi jõudnud kasumlikkuse ja ka tööviljakuse kasvuni inimese kohta.
Kuna Eesti on näidanud oma võimet kiirelt juurutada uusi lahendusi ja neist maksimaalselt kasu saada, on see meie võimalus vana Euroopa riikidele järele jõuda. Loomulikult on sama tehnoloogia kättesaadav ka mujal Euroopas, aga elu on näidanud, et inerts iganenud meetodeid kasutada on vanas Euroopas märksa suurem ja investeerimisotsused, ka väikesed, võtavad tunduvalt rohkem aega kui meil.
Nutikas saab olla ka ilma IT-lahenduse juurutamiseta ning äri või tootmist võib efektiivsemaks muuta lihtsalt protsessi täpsustades või ümber kujundades. Enamikus Eesti ettevõtetes on äriprotsessid üsna ebaefektiivsed, mistõttu saab protsesside parandamisega kulusid tublisti kokku hoida ja tihtipeale ka tulusid suurendada.
Muidugi aitab tööviljakuse kasvule kaasa uutesse seadmetesse ja masinatesse investeerimine ning oskus oma kaupa ja teenuseid välisturgudel lõppkliendile kallilt müüa, mitte sooritada peamiselt allhanketöid. Nendele lahendustele osutasid ka majandusteadlased Andres Arrak ja Heido Vitsur hiljaaegu Delfis. Loomulikult tuleb sellega tegeleda, kuid vaja on suuri ja pikaajalisi investeeringuid. Uuel turul ettevõtte sissesöömine võib võtta aastaid. Uued seadmed tasuvad ennast ära minimaalselt viie aastaga. Kui eksporti ja seadmete soetamist riik mõningal määral EASi kaudu toetab, siis ehk oleks mõistlik toetada ka nutikama töökorralduse juurutamist?
Ettevõttes on äriprotsesside nutikamaks muutmine ja nende automatiseerimine teostatav mõne kuuga ja annab tulemusi peaaegu kohe. Seega näidakem, et Eesti on endiselt Euroopa tiiger ja vähendagem rikaste riikide edumaad meie ees. Meie kiirem areng on paljuski meie endi kätes!
Kaur Kivirähk on ärianalüütik ja ettevõtja.
