Asutajaliikme avalik lahkumiskiri Reformierakonnast, vol2
Reformierakonnast hiljuti lahkunud asutajaliige Olev Vaher jätkab arutlemist teemadel, mis põhjustasid tema erakonnast lahkumise.
Reformierakonna rahastamise skandaalist kasvas välja valetamise skandaal. Küsimus pole enam ainult Kristen Michali, vaid kogu valitsuse tagasiastumises. TV3 saates „Kolmeraudne“ jätkas Jürgen Ligi valetamist väites, et Andrus Ansip on „täppisteadlane“. Kas nüüd solvati ka täppisteadlasi? 1980ndate keemiateadlased räägivad, et Andrus püüdis väga ja tahtis pärast ülikooli lõpetamist teadust teha. Paraku jõudmata tulemusteni leidis ta oma tõelise kutsumuse komparteis. Kahjuks see „looming“ lukustati 75 aastaks arhiividesse.
George Orwelli romaan „1984“ oli totalitaarsest tulevikuriigist. Orwell pidas silmas Nõukogude Liitu, kuid sarnasusi on ka terrorisõjaaegse USA-ga. Romaani suletud ühiskonna mudel oli Okeaania riik, mis kontrollis elanikkonda kolme ministeeriumiga:1. külluse ministeerium tegeles toidu normeerimise ja näljaga, iga kvartal avaldas „tõusnud“ elustandardi näitusid,
2. tõeministeerium kontrollis infot, uudiseid ja meediat; tegeles propagandaga ja kirjutas ümber ajalugu,
3. armastuse ministeerium tegeles dissidentide piinamisega kuni nad hakkasid „suurt venda“ armastama.
Lisaks oli ka veel neljas rahuministeerium, mis tegeles sõdimisega
Ajaloo ümberkirjutamisega alustas Mart Laar, kirjutades Eesti lähiajaloo õpiku mainimata kordagi Savisaart! Ajaloo ümberkirjutamise soovi täheldame ka Reformierakonna tabuteemades: rublamüük, 10 miljoni dollari „investeering“ ja VEB fond. Eesti Päevaleht kirjutas:
„Kallase sõnul ei olnud investeerimisleping seotud skandaalse 10 miljoni dollari investeerimisega Šveitsi kütusefirmasse, vaid oli tehtud panga võimaliku hea käekäigu tagamiseks.
Leping hävitati enne 1995. aastal läbi viidud auditit Eesti Pangas. Kohtule on sellest esitatud vaid koopia. Täna [18. oktoobril 2000] märgiti kohtus, et koopiat ei saanud kasutada tõendina, sest võetus oli tehtud ilma manukateta.“
Nüüd kui Reformierakonna poliitikute kontrolli alt vabanenud Eesti Panga juhatus uurib „dokumentide võltsimist VEB fondis“, on kodanikel põhjust kahelda Tallinna linnakohtu otsuses Siim Kallas õigeks mõista. Ilmselt paljude arvates riigivastased suurkuriteod ei tohiks aeguda.
Naastes Orwelli võrdluse juurde, siis suletud Eesti ühiskonnas juhib tõeministeeriumi peaminister. Külluseministeeriumiks saab sotsiaalministeerium, mis hakkab uuest aastast lõpuks toetama ka nälgivate laste vanemaid. Täielisest õnnest puudub ainult „armastuse“ ministeerium ja ACTA. Nende olemasolul elaksimegi armastuses ja harmoonias nagu tõeliselt suletud ühiskonnale omane. ACTA leppe joonealustega sooviti seadustada "suurt venda" kodanikke jälgima et neid ennetavalt seaduse rikkumisest eemal hoida.
Aga justiitsministeeriumi kavatsused muuta karistusseadustikku ja kaitseväe 210 000 euro eest massirahutuste kontrolli varustuse riigihange näitavad, et „armastuse“ ministeeriumi ülesandeid täidaksid meie tuleviku eest suletud Eestis kaitsepolitsei ja kaitseväe sõjaväepolitsei? Endine kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles oma Diplomaatia artiklis, et riik peab kodanikele valetama, sest ainult tõe mõõgaga ei saa!
2005. aasta kevadel, tajudes parteisisest suletust ja jäigalt kitsast RE-kastis mõtlemist, alustasin oma ajalogi „Mõtelused“. Ükskord helistati partei ajalehe „Paremad uudised“ toimetusest ja paluti, kas võib avaldada postituse „Korruptsioon“. Muutsin postituse ajalehele sobivamaks ja helistasin õhtul tagasi. Vastati: „Ei ole vaja“. Ebalevalt ei osatud põhjendada, miks enam ei vajata. Kas keelati ära või kardeti iseseisva mõtlemise levikut? Teatri NO99 etenduse „Reformierakonna juhatuse koosolek“ tähenduslikeim tõdemus peitub tsitaadis:
„Silver Pukk: Me mõtlesime seda.
Rain Rosimannus: „Mõtlesite? Sotsid mõtlevad. Meie tegutseme.“
Mulle heideti ette, miks ma oma pettumust varem ei avaldanud. Võinuksin lahkumisavalduse kirjutada ka kolm aastat tagasi. Aga kas siis olnuks sellist vastukaja? Sõnumit ei saa edastada enne, kui vestluspartner on valmis seda mõistma. Ma ootasin õiget aega. Aga ei osanud karta kartelliparteide moraalset võõrandumist ühiskonnast sellisel määral nagu see tänavu on ilmnenud.
Näiteks Gräzini ja Riisalu sõimlemine TV3-s. Ometi algatas Reformierakond 2008. aastal ajalehes „Postimees“ riigikogulaste arvu kärpimise teema. Kas see oli järjekordne tühiteema valijate eksitamiseks? Saate „Omakohus“ vaatajad toetasid tänavu esmakordselt erakonna kunagist algatust! Seda koguni üle 94%liselt, siin magatigi maha võimalus meedia surve alt vabanemiseks. Ka oma lahkumisavalduses andsin parteile soovitusi.
Aastaks 2009 oli RE püsinud võimul kümme aastat järjest ja hoogsalt riigiametnikke parteistanud. Mais valetas Jürgen, et partei sokutas Silveri tööle Inimõiguste instituuti. Avalik ülestunnistus, et erakond oma liikmeid kõrgepalgalistele kohtadele sokutab. Partei sisekliimas ja suletuses pettununa ootasin, millal suletuse „konnatiigistumise“ tunnused ilmnevad kogu ühiskonna jaoks.
Teatri NO99 projekt „Ühtse Eesti suurkogu“ näitas, et maailmale avatud, uuendusaldis, järjest suuremat osa Eesti SKP-st tootev uus põlvkond ei lepi enam ärastamiste ning sahkerdamistega rikastunud, kõiges ainult omakasu nägeva ja rehepapliku moraali ülistava põlvkonna mentaliteediga.
Mõned kommenteerisid rehepaplikult: „rublamüük oli kasulik, muidu ei saanuks Eesti midagi.“ Venemaa oli meie suurim kaubanduspartner, meie idanaaber tõlgendas rublamüüki Eesti-poolse reetmisena. Venemaa poolt toiduainetele rakendatud topelttollidega kaotasime miljardeid, mitte miljoneid. Tänu endistele KGB nuhkidele teati seda ammu enne, kui see meil avalikuks sai. Selles mentaliteedis eri põlvkonnad lahknevadki.
2010. aastal järgnes NO99-sõpruskonnalt teleseriaal „Riigimehed“. Tollal arvasid vaatajad veel, et tegijad on musta huumori võtmes tugevasti üle vindi keeranud. Üks terasem pliiats tundis huumoris end ära ja avaldas meelepaha. Tänavu, kui ETV kordas seriaali, siis leidsid vaatajad juba, et Reformierakond jäljendab seriaali. Teiste sõnadega - poliitika ja teater on vahetanud kohad: teater muudab poliitikat ja poliitikud teevad kahjuks teatrit.
Avalduse võinuksin teha ka enne 2011.aasta Riigikogu valimisi, aga see polnuks endiste meeskonnakaaslaste (poliitika on ennekõike meeskonnatöö, mitte soleerimine) suhtes aus. Pealegi oleks osa lugejaid uskunuks pärast partei minuvastaseid rünnakuid ja minu sildistamist, et ma teen nüüd koostööd „mustade“ (poliit)jõududega. Hetkel on erakonnal piisavalt aega tõsisteks muutusteks, et puhastuda minevikust pärit pahedest.
Ilmselt vaatasid paljud 5. mail 2011. aastal ETV saadet „Kahekõne“, kus saatekülaline (alates 29:00) Linnar Viik ütles 43ndal minutil: „Iga vestlus, iga dialoog algab peale sellest et sa kuulad [oma vestluspartnerit]. Meil paraku on liialt paljudes asutustes, avalikes institutsioonides tööl inimesed, kelle kabineti uksele võiks kleepida sildi „Lõplik tõde“. Kes teavad kõikidest asjadest kõike, on kõige targemad, nad võiksid natuke kuulata, mis toimub väljaspool. Ka seal on mingisugune sõnum olemas … Sotsiaalvõrgustikesse sa ei lähe müüma, vaid kuulama, mida nad räägivad, mis on teema!“ Infoajastul liigub info ka alt üles, mitte üksnes ülevalt alla.
Intervjuu lõpul tõdes Linnar kurbusega: „Eesti infoühiskond, vaatamata oma toredale edule, liigub õhukesel jääl. Eesti on riik, kes kasutab internetti ja uusi tehnoloogiaid tunduvalt suuremal määral kui meie ühiskonna ja majanduse struktuur seda praegusel hetkel eeldaks. Me oleme oma interneti ja infoühiskonna edukuselt, oma muudest konkurentsi eelistest tunduvalt ees. Me oleme edukas IT riik, aga meie IT areng praegusel hetkel ei ole vedanud käima ei majanduse ega muid struktuurseid muutusi meie ühiskonnas.“
Innovatsiooniga aastakümneid tegelenud soomlased rääkisid juba seitse aastat tagasi Teletornis toimunud Innovatsioonifoorumil, et innovatsiooni juurdumiseks ühiskonnas on vaja sotsiaalse kapitali olemasolu. Viimast aga arendavad suletud Eestile võõrad nähtused nagu usaldus, avatud ja läbipaistev riigi- ning omavalitsuste valitsemine, otsuste konsensus, kõigi osapoolte koostöö... Meie kartellistunud partokraatia lõhub Eesti sotsiaalset kapitali nagu elevant portselanipoes ja ühiskond laguneb edasi. Kui vajalikke muutusi jätkuvalt torpedeeritakse, muutume üsna varsti perifeerseks riigiks, sest kaotame oma väiksusest tulenenud eelised.
Kolmeraudses Jürgeni poolt 18ndal minutil esitatud mõte „poliitikute hulgas ei ole kedagi, kes kriisis riiki juhiks“ on pooltõde. 20 aastat tagasi oli Eestil spetsialistide valitsus ja kindlasti moodustataks tänagi poliitikuteta valitsus. Näiteks peaminister Indrek Neivelt, majandusminister Erki Raasuke, sotsiaalminister Marju Lauristin jpt.
Jürgeni rünnak Kaja Kallase suunas ütlusega „ta on erakordselt noor“, näitas meile selgelt, et Reformierakond on raugastunud, muutuste vastane, ei soovi astuda infoajastusse. Niipea kui valija mõistab, et hetkeolukorrast riigis on väljapääs poliitikuteta valitsuse näol, kukub RE toetus kordades, mitte protsentides.
Maailm on üha kiirenevas muutumises ja valida on kaks varianti: sa kas kohaned või kannatad. Globaalsest kriisist alates kannatas terve ühiskond kolm aastat ja nüüd kannatavad mõlemad, nii ühiskond kui erakonnad. Kauem see nii jätkuda ei saa.
Olev Vaher
Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika magister
MTÜ Piraadipartei juhatuse liige
