Raimo Poom: Kaja Kallase eetikakoodeks tasalülitaks opositsiooni
Eelmisel nädalal avalikustas Delfi lõpuks Kaja Kallase pakutud riigikogu eetikakoodeksi esimese variandi (1.11).
Enne seda teadis avalikkus täpselt nii palju, et eetikakoodeks on välja käidud, kuid sellega edasi liikumist takistavad pahad vanad reformierakondlased, kes on käskinud dokumendi põletada ja uuesti otsast alustada.
Juba asjaolu, et peamiselt riigikogulaste avalikku käitumist reguleerima mõeldud koodeksit valmistati ette konspiratiivselt, suure saladuskatte all, on pehmelt öeldes imelik. Veelgi kurvastavam on see, et kuigi eetikakoodeksi järele oli ülisuur avalik nõudlus, pole konkreetse eelnõu päevavalgele tulekule järgnenud mingit sisulist analüüsi.
Ometi peaks nii avalikkusel kui ka eriti opositsioonierakondadel olema põhjust tähele panna nii mõndagi Kallase käekirjaga kohta koodeksi eelnõus.
Pime huvide konflikti osas
Lähemalt lugedes on eelnõu täis vastuokslikke ja segaseid punkte, mis ei pruugi senist olukorda sugugi paremaks teha. Pigem võib väita, et riigikogu, kodanike ja avalikkuse suhted saaksid senisest rohkem kannatada.
Kahtlemata peaks eetikakoodeks tagama, et riigikogulane käitub läbipaistvamalt, arusaadavamalt ja seega loodetavasti ausamalt. Hulk koodeksi teise osa „Töö riigikogus” punkte seda justkui taotleks. Näiteks: riigikogulane peab eelnõude menetlemisel avalikustama oma seotud erahuvid, kui ta pole seda juba majanduslike huvide deklaratsioonis teinud (p 2.2); riigikogulane on oma töö ja otsuste selgitamiseks mõistlikult kättesaadav (p 2.10) ja selgitab oma otsuste tagamaid (p 2.7).
Kui need punktid rakendataks, siis kas avalikkuse eest ei saaks enam midagi varjata? Paraku mitte, viimasena mainitud punkt 2.7 lohiseb edasi: „Riigikogu liige ei väldi küsimustele vastamist, välja arvatud juhul, kui see puudutab (…) isiklikku elu.”
Huvide konfliktid on definitsiooni järgi seotud inimese era- või isikliku eluga, millel võib olla kaalu nende tegevusele laiemates avalikes huvides. Ent Kallase koodeks jätaks riigikogulastele absoluutse õiguse keelduda era- või isiklikku sfääri puudutavatele küsimustele vastamast. Nii et kuigi koodeks justkui nõuab suuremat avalikkust, siis avalikkuse kontrollimisõigus keelatakse ära. Riigikogulane peab avaldama oma erahuvid. Kui ta seda ei tee, siis küsimustele vastama ei pea.
Konkreetse eetikakoodeksi eelnõu avalikkuse ja kodanike jaoks vaieldamatult kõige suurem risk peitub aga mitmes pakutud sättes, mille taotlus on panna riigikogu opositsioonile päitsed pähe ja takistada riigikogulase mandaadi täitmist.
Võtame näiteks punkti 1.5: riigikogu liige on kolleegide, valitsuse liikmete, ametnike ja kaaskodanike suhtes viisakas ja osavõtlik. Kui rakendada nõuet täie tõsidusega, siis kuidas peab opositsiooni saadik ministri või ametniku sigadustega tegelema? Kas ta tohiks majandusminister Juhan Partsile ainult empaatiliselt kaasa nutta ja õlale patsutada: pole, Juhan, midagi, et Estonian Airis 30 miljonit eurot maha mängisid?
Või punkt 1.7: „Riigikogu liige väldib Eesti ja riigikogu maine kahjustamist mis tahes viisil.” Sõna otseses mõttes keelaks selline nõue riigikogul ebamugavust valmistavate teemade käsitlemise – unustage edaspidi elamislubade uurimiskomisjon, sest võimaliku viisaäri üksikasjad kahjustaksid Eesti mainet. Näide illustreerib, mis võib juhtuda, kui asja tõlgendataks pahatahtlikult.
Ja päris hull punkt: riigikogu liige (…) hoidub takistamast või kahjustamast teiste tööd (2.5). Tekib küsimus: kas opositsioon ja koalitsioon tohiksid edaspidi üldse oma rolli täita?
Keelame vastupanu?
Näiteks on opositsioonil demokraatlikes riikides legaalne õigus (loodetavasti küll viimase hädaabinõuna) kasutada parlamendi töökorra nõkse, et takistada neile jubedana näiva otsuse läbisurumist. Kasvõi selleks, et mõnele asjale avalikkuse tähelepanu juhtida.
Pole ei demokraatlik ega eetiline nõuda opositsioonilt riigikogu ja koalitsiooni kolleegide mistahes vormis takistamise lõpetamist.
Lõpetaksin punktiga, mille rakendamise soovi oli tunda, kui Eesti Päevaleht kirjutas (isikliku huvi ülestunnistus: artikkel pärines minu enda sulest) Estonian Airi seisu ja tulevikku käsitlenud majanduskomisjoni istungist, kus komisjoni esimehe Kaja Kallase eestvõttel keelati istungil osalenutel kuuldust avalikkusele midagi hingata („Estonian Airi 60 miljoni saladus on lahendatud”, EPL 13.10). See on punkt 2.8: riigikogu liige ei avalda talle usaldatud tundlikku informatsiooni.
Nii see punkt kui ka Kallase toonane kriitika lekke kohta näitab, et riigikogu liikme rollist ei ole päris täpselt aru saadud.
Kõrgeim võim (rahvas) on riigikogu liikme ametisse valinud peale seaduste loomise ka täidesaatva võimu järele valvamiseks. Majanduskomisjoni Estonian Airi arutelu oli sümptomaatiline: selle asemel et kasutada oma mandaati riigiettevõtte seisu kohta tõe väljaselgitamiseks ja kodanikele vahendamiseks, otsustati käituda nagu täitevvõim. Korraldada salakoosolek, arutada asju isekeskis ja vaikida informatsioon igal juhul maha. Samal ajal nappis avalikkusel ausat infot ettevõtte tegeliku olukorra kohta ja riigikogu oleks pidanud kodanikele asjast adekvaatse pildi kujundamiseks hoopis abiks olema.
Eetikakoodeksi eelnõus pakutud „eetika” järgi näeks asi välja nii: keegi kolmas ütleb riigikogulasele, et info on „tundlik” ja „kahjustab mainet”, ning rahva esindaja laseb kõrvad lonti ja paneb oma suu kahe suure silma all kinni.
