Toomas Tamsar: Rohkem häid ebaõnnestumisi!
Ma ei tea, kas projekti vedajad, eelkõige Kaubanduskoda, peavad programmi arvulisi tulemusi õnnestumiseks, aga olen kindel, et ettevõtmine õnnestus juba seetõttu, et avati diskussioon Eesti avatuse üle. Mis on tõenäoliselt teistsugune õnnestumine, kui alguses oodati.
Selliseid ettevõtmisi võiks palju enam olla. Kuna kardame ebaõnnestumist, siis oleme liiga ettevaatlikud. 2008. aasta Euroopa ettevõtlusuuringu kohaselt arvab 31 protsenti taanlastest, et kui on olemas läbikukkumise oht, ei tohikski ettevõtlusega alustada. Eestis on sama näitaja kaks korda suurem – 63 protsenti. Selle tulemusega oleme Euroopa viie kartlikuma hulgas. Lohutuseks on vaid see, et kõige kartlikumad on leedukad.
Uuringus küsiti ka ettevõtjana alustamise põhjuseid. Taanlane alustab ettevõtlusega 81 protsendil juhtudest seetõttu, et näeb head võimalust. Eestlane alustab pigem vajadusest, näiteks töötuks jäädes, ning võimaluse nägemine on käivitavaks jõuks vaid 36 protsendil juhtudest – ja seda nendest, kes üldse alustavad. See on kõige vähem Euroopas. Me ei haara võimalustest, kuna kardame läbi kukkuda.
Inimlikul tasandil on nurjumishirm mõistetav, kuivõrd ebaõnnestumine ja süü on lapsepõlvest saati meie peas tihedasti seotud. Ebaõnnestumise tunnistamine tundub sama mis süü omaksvõtmine. Harvard Business Schooli teadlased uurisid ettevõtete juhtidelt, kui paljud äpardused firmas on hukkamõistmist väärt. Vastus oli, et väga vähesed, 2–5 protsenti. Küsides aga seda, kui paljude ebaõnnestumiste puhul inimesed tajuvad hukkamõistu, oli tulemus 70–90 protsenti.
Probleem on olemas. Selleks, et ebaõnnestumist normaliseerida ning pehmendada Eestis valitsevat äärmuslikult negatiivset suhtumist sellesse teemasse, rääkisime ebaõnnestumisest ka Pärnu Juhtimiskonverentsil. Tõdesime üheskoos, et ettevõtlikkuse seisukohast teeb liigne hirm palju halba. Hirm halvab tegutsemislusti ning raiskab raha ja energiat, kuna vigade tunnistamise asemel kipume neid peitma ega julge ebaõnnestumisi lõpetada. Samuti sunnib hirm kindla peale välja minema, mis viib keskpärastele lahendustele.
Nurjumine on vajalik ka selleks, et õpiksime oma vigadest. Sageli me seda ei tee. Põhjuseid on palju ja käitumisteadlased on näidanud, et meie võimel vigadest õppida on selged piirid.
Esiteks on aju üles ehitatud nii, et tahame mõista sündmuste omavahelisi seoseid. Asetame minevikusündmused võrrandisse ja selle põhjal prognoosime tulevikku. Tahaks öelda, et eriti juhtidele on see otsustamiseks lausa hädavajalik oskus. Õieti on tegu usu, mitte oskusega. Uskumata, et oskame tulevikku piisaval määral ette näha, ei saaks me oma tööd teha. Aga peame arvestama ka sellega, et meie loodud seosed on paljuski juhuslikud. Me ei näe osa minevikusündmusi ja ammugi ei suuda arvesse võtta mingil põhjusel mittetoimunud sündmusi. Mineviku tegelik mõistmine ja tuleviku planeerimine on illusioon. Aga milline valija tahaks valida poliitikut, kes ütleb: “Ma ei tea. Me peame proovima.”
Teiseks, me usume muinasjutte. Luguderääkimine on populaarne meetod asjade selgitamiseks. Põhjusega. Me saame lugudest kiiresti aru ja loome vajalikud seosed. Aga siin on konks. Lood lihtsustavad, meie aju lihtsustab. Nukitsameest mäletate? Pahad on pahad ja head on head. Lugu vajab kangelast, kelle oskused, võimekus, töökus ja vaprus teevad temast liidri – muinasjutt ei taha selgitust, et kangelasest sõltub vaid paarkümmend protsenti. Selline on aga tegelik elu. Ja taas – milline minister ütleks, et temast ei sõltu tegelikult kuigi palju?
Kolmandaks, me usume ekspertidesse. Philip Tetlock Pennsylvania ülikoolist uuris kahekümne aasta jooksul arvamusliidreid, eksperte poliitika ja majanduse vallas. Ta palus neil hinnata eri sündmuste juhtumise tõenäosust kolme valikvastusega – kokku 80 000 ennustust. Tulemused polnud lähedalgi tegelikult toimunule. Veel palju hullem – eksperdid jäid oluliselt alla tulemusele, mis oleks saadud juhuslike inimeste juhuslike vastuste abil. Inimesed, kes teavad pisut enam, ennustavad pisut paremini teadmisteta inimestest. Suured teadmised tulevad aga kahjuks, sest loovad eksperdis illusiooni “päris teadmisest”. Ka juhid leiavad end sageli sellest lõksust – ega õpi.
Neljandaks, me usaldame intuitsiooni. Kogemus annab kõhutunde, kuid tõde on, et peaaegu alati on algoritmid või statistika täpsemad. Princetoni majandusteadlane Orley Ashenfelter lõi lihtsa algoritmiga segamini terve veiniekspertide äri. Bordeaux’ kallid veinid saavutavad tõelise väärtuse alles aastate pärast ja ennustamine, millistest veinidest saavad hitid, on veiniekspertide suur äri. Ashenfelter arendas välja lihtsa algoritmi, mis lõi veinieksperte pikalt. Sama juhtub ka paljude teiste pädevusel ja kogemusel põhinevate otsustega. Mõnikord harva kõhutunne töötab ja siis võib olla tulemuseks bingovõit. Seda ei saavuta aga ükski juht ega ettevõtja pidevalt.
Viiendaks, me usume seda, mida soovime. Kui meie ettevõtmisel läheb hästi, tahame uskuda, et see on suuresti meie teene. Kui kehvasti, on probleem, olgu peale, pisut ka meis, aga valdavalt teistes töötajates, ebaõnnes, ülemustes. Ja nii me ei õpi.
Inimestena me eksime ega oska kõikidest vigadest õppida – see on paratamatu. Ei tasu näpuga näidata ei meie poliitiliste ega äriliidrite poole. Me oleme kõik üsna ühesugused. Tänavuse juhtimiskonverentsi menukaim mõte oli: “Ebaõnnestujale näpuga näidates näitavad kolm sõrme enda poole tagasi.” Ilmekas väljaütlemine, mida tasub meeles pidada.
Londoni olümpiamängude turundusjuht David Magliano rääkis Leedu Juhtimiskonverentsil Palangas, miks on väikeriigil vaja korraldada väga suuri üritusi, nagu näites korvpalli EM 2011 Leedus. Mitte rajatiste pärast. Isegi mitte niipalju rahvusvahelise tuntuse pärast. Eelkõige selleks, et õppida väga suurelt mõtlema. Unustades hirmu ebaõnnestumise ees ja kõik need, kes “teadsid kohe”.
Toomas Tamsar on Pärnu Juhtimiskonverentsi eestvedaja.
