Priit Hõbemägi: “Sügistorm” Facebookis
Karmilt kontrollitud meediat asendas sotsiaalmeedia, mille kaudu levisid uudised välismaailma ja kutsuti kokku meeleavaldusi.
Kuid samasuguse õppetunni saame, meenutades äsjaseid tänavameeleavaldusi valeliku poliitika vastu Tallinnas, Tartus ja Viljandis.
Pole liialdus öelda, et ilma sotsiaalvõrgustiketa poleks Eesti inimesed tänavale meelt avaldama tulnud. Kuigi pahameel valeliku poliitika vastu on küdenud juba üle aasta, sai see kiirenduse Silver Meikari artiklist Postimehes ja sellele järgnenud Reformierakonna rahastamisskandaalist. Viimastel kuudel lisasid oma osa ajalehtedes ilmunud arvamusliidrite kirjutised. Sotsiaalvõrgustikes, eriti Facebookis, toimus viimastel kuudel tihe mõttevahetus, mis omakorda kasutas tõukematerjalidena neid ajalehtedes ilmunud artikleid. See oli meeleavaldusteks vajaliku kriitilise massi kogumine.
Sotsiaalmeedia ei ole massimeedia. Selles puudub üksik autoriteet, kes räägib massiga, ilma et mass saaks vastata. Tundub, et see asjaolu, kahe vastandliku poole asümmeetria oligi see, miks Reformierakond ei suutnud enam valitsevat arvamust tüürida ega seda pareerida. Facebooki arhitektuuri eripära tõttu ei saa kõik osalejad kõigiga korraga kunagi rääkida, sest iga inimene moodustab ise oma sõpruskonna. Et selle suurus või profiil võib suuresti muutuda, siis on tõepoolest tegu võrgustikuga, kus informatsioon liigub läbi sõlmede. Suurte ja erinevate sõpruskondade keskmes võib olla kuni kümmekond inimest, kes on autoriteedid ning kes tavaliselt oma ringkonnast põnevat informatsiooni teistesse ringidesse jagavad ja algatavad teemasid. Sama võib muidugi teha igaüks sõpruskonnast. Nii tekib väga suur arv kontsentrilisi inforinge, mis omavahel suuremal või vähemal määral kattuvad. Muidugi on asi keerulisem, kuid selline on üldine põhimõte.
Kogu see keskkond on pidevas otsinguseisundis, loomingulises väreluses, kus jututeemad sünnivad ja arenevad. Teemast haaratud inimesed asuvad seda kommenteerima, tekib keskustelu, mis võib kesta, kuni teema ammendub, samal ajal teatud inertsiga Facebooki kogukonnas üha edasi levides.
Sellisele kogukondlikule probleemilahendamisele on omane individuaalsete näidete lisamine, linkimine Facebooki-välistele artiklitele ja nende kommenteerimine.
Sõpruskondade fenomeni tõttu on arutlejate keskkond üsna homogeenne ja kardinaalselt erinevaid arvamusi naljalt ei leia. Seega on tihtipeale tegu olemasolevate seisukohtade kinnistamise ja uute argumentide leidmisega. See aga tähendab, et ühised seisukohad on hästi läbi töötatud ja asjaosalistele selged.
Sellisesse ideede haudejaama on peaaegu võimatu sisse sulanduda neil, kes tahavad astuda diskussiooni teise poole positsioonilt. Facebookis vaidlemine nõuab autoriteeti ja aega. Kuulda võetakse inimesi, kelle nimi on tuntud, ning nad peavad arvestama sellega, et ühest või kahest lausest ei piisa. Vaidlemine võib kesta terve õhtu ja pool ööd. Selliseid kangelasi on vähe ja nende tegutsemise efekt minimaalne. Erakondlik propagandaaparaat ei ulatu Facebooki ega suuda seal oma sõnumit levitada.
Facebookis ei toimugi mingit erilist arvamuste võitlust. Kuna tegu oli peamiselt erakondade suhtlusviisi puudutavaga poliitilise diskussiooniga, siis võtsid sõna vaid mõned üksikud parteilased, näiteks Valdo Randpere ja Meelis Atonen. Nendegi kommentaarid olid parteipoliitiliselt õigeusklikud, ujusid vastuvett ning jäid marginaalseteks.
Kogu vastasseis valeliku poliitika suhtes toimus virtuaalis – kas peavoolumeedias või sotsiaalmeedias, kus lisaks Facebookile tegutsesid veel liikumise “Aitab valelikust poliitikast” kodulehekülg ja blogi. Reformierakonna ja valitsuse esindajate seisukohad nopiti valitsuse pressikonverentsidelt, nende kajastustelt raadios või televisioonis ning õhtupoolikul kulges nende lahkamine ja kommenteerimine sotsiaalvõrgustikes.
Sotsiaalvõrgustikes valmistati ette pinnas ja seisukohad valeliku poliitika vastu, Harta 12 sõnastas kogukonna nõudmised.
Ilma sotsiaalmeediata poleks tänavameeleavaldusi saanud toimuda. Inimeste tulek tänavale muutis läbirääkimised võimuga vältimatuks.
On tähelepanuväärne, et samal ajal, kui Tallinnas NATO küberkaitsekeskuses tegeldakse küberkaitse probleemidega, mängiti Eestis läbi Araabia kevade minivariant, kus valitseva erakonna pilvedest maa peale tagasi toomiseks kujundati kogukonna ressurssidega terav kriitiline hoiak virtuaalses ruumis, sõnastati eesmärgid ning toodi inimesed tänavatele.
Vastasseis pole kaugeltki lõppenud. Erakondadelt võib oodata oskuslikke spinne ja katseid uinutada läbirääkimiste käigus valvsus. Teine pool on valmis uuesti tänavatele tulema ja sotsiaalvõrgustikes aktiveeruma.
Oluline on see, et toimiv kodanikuaktiivsuse mudel on Eestis välja töötatud ja tõestanud oma tõhusust. Soovi korral on sellest võimalik teha nn karbitoode ja pakkuda seda vabal turul ka teistele kasutamiseks.
Facebookis näeme!
