Hirm ja jälestus Kesk-Venemaal
Miljonilinn Perm, väidetav Tšehhovi “Kolme õe” prototüüpõdede kodu, asub Uuralite eelmäestikus Kama jõe suudmes. Olles ühtlasi ühenduses Trans-Siberi raudtee ja ühe suurima Venemaa ida ja läänt ühendava maanteega, on Perm majanduslik-geograafilises plaanis väga õnnelikus paigas. Lausa nii õnnelikus, et soolakaevanduste, metallurgia, kuid põhiliselt keemia- ja sõjatööstusega tegelemise tõttu oli 1991. aastani tegemist suletud linnaga. Nüüd on väravad avatud, hinnatakse turiste ning toodetakse hoopis Kit Kati šokolaade ja kultuuri, aga ikka ka rakette ja reaktiivlennukeid.
2005. aastal, pärast mitmete oblastite liitmist Permi kraiks, hakkas selle vastne kuberner Oleg Tširkunov ajama väga agressiivset kultuuripoliitikat, millest korduvalt ka Eesti meedias räägiti. Perm kuulutas end tulevaseks Euroopa kultuuripealinnaks, seal asutati muuseume, kultuurifestivale, imporditi läänemaailmast tuntud nimesid, kes mitmesuguste projektide ette rakendati. Üks suurimaid Tširkunovi panustest Permi ellu on iga-aastane teatrifestival, mille fookus oli sel aastal Baltimaade teatril. Eestist, Lätist ja Leedust kutsuti kohale teatritudengeid ja professionaalseid truppe, nende seas Teater NO99 ja EMTA Lavakunstikool, kelle mõlemaga koos ma kaks sügisest nädalat Permis veetsin.
Selle aasta aprillis sai uueks kuberneriks Viktor Basargin, kellele meeldib meenutada, et ta mängis nooruses kitarri ja aitas korraldada Jekaterinburgis rokifestivali. Samuti tuleb tema arvates rõhutada, et ta ei lase eemaldada punasest puidust ilma peata, aga hääle andmiseks püstise käega üleelusuuruseid mehikesi. Need Marat Gelmani, Moskvast imporditud Permi moodsa kunsti muuseumi PermM kuraatori organiseeritud puuskulptuurid “Little Red Men” on valitsushoonete avaratel esistel nagu irooniline elevant toas.
Lahedat kunsti on selles linnas üllatavalt lihtne leida. Permis jalutades jääb selline tunne, et kõigele kõnniteede kõrval, mis ületab mõttelise esteetilisuse piiri, on müür ette tehtud, et võõrad (ja miks mitte ka omad) kohe linna ära ei põlgaks. Nii saigi ülienergiline Poliitkunsti Ülikooli kuraator Arseni Sergejev organiseerida projekti “Long Stories for Perm 2012”, mis on tegelikult väga tore. Kõledad kiviseinad mõeldi lihtsalt ümber lõputuks lõuendiks, millele lasti kallale nii Permi, laiemalt Venemaa kui rahvusvahelisi kunstitudengeid ja kunstnikke. Tulemuseks väga erinevad ja väga erineva tasemega grafitid ja seinamaalingud. Näiteks Kama-äärsel väiksel tänaval kohe rohelise mošee kõrval on potisinisele taustale maalitud piirkonnas elavate vanade inimeste kurbade nägudega portreed ja neile kirjutatud tekstid modellide luhtunud unistustest, nagu: “Ehkki ma sündisin aastal, mil Gagarin lendas kosmosesse, tahtsin ise alati näitlejaks saada.”
Tavainimestele on aga Basargini poliitika kõige nähtavam osa jõuline kokkuhoiupoliitika, mis ilmneb näiteks selles, et lampide põletamine on linnas peaaegu keelatud. Hiigelsuures teatrimajas, kus tegutseb end avangardseks pidav Teatr-Teatr, liigutakse lõpututes akendeta koridorides põhimõtteliselt käsikaudu ja tänavaid hoitakse hämarana. Kuni saabub kesköö, mil lambid linnas üldse kustutatakse.
Esimest korda sellega, nagu nii paljude asjadega Venemaal kokku puutudes ehmatab täitsa ära. Nii juhtubki, et kõnnin ühel ööl üksi teatrist hotelli ja jõuan kella kaheteistkümneks Lenini uulitsa ja Komsomolski avenüü ristile, kus asub linna ainus McDonald’s ja uhkeim hotell Ural, pronksist maskott-karukuju ning lugematud poed ja baarid. On laupäeva öö ja elu käib, mu ümber pidutseb, kakleb, lõbutseb sadu venelasi, neist enamik noored mehed, ühel jookseb näiteks poole väiksemaks pekstud kõrvast lahinal verd, ta tupsutab seda kohta vahel peldikupaberinutsakuga ja säilitab rahu, mitmel korral näen narkootikumide diskreetset vahetamist raha vastu, ja siis lülitatakse kõik tänavalaternad välja. Klõps! Pimedus! Taevas särab Suur Vanker. Klammerdun oma arvuti külge ja kiirendan sammu.
Seitsmendal oktoobril, kui on Putini kuuekümne aasta juubel, peetakse selsamal tänavaristil miitingut. Umbes kakskümmend vaikivat ja tagasihoidlikku inimest seisavad autotee keskel esplanaadil ja hoiavad plakateid kirjadega “Kuuekümneselt pensionile”. Protestijad on sisse piiranud hulk politseinikke, tänav on politseiautodest peaaegu umbe pargitud. Taamal seisab hall politseibuss, kus istuvad, nagu mulle tundub, juhuslikult tänavalt püütud inimesed, kes kirjutavad keskendunult pikki seletuskirju. Alles natukese aja pärast jõuab mulle kohale, et see on nii ilmselge poliitiline protest.
Aga Venemaal tundubki olevat nii, et kõik asjad jõuavad kohale kerge viivitusega ja on mingil kombel nihkes. Peatume uhkes ja korralikus hotellis, seda imelikum on, et avastan kolmandal või neljandal päeval, et minu ja mu toakaaslase, lavastajatudeng Laura tuppa on sisse murtud. See on täiesti ilmselge, varem korraliku ukse lukk on jõhkralt lahti murtud, piida kruvid logisevad, hing on katki, nii et enam ei saa ust üldse sulgeda. Kontrollime oma vara üle ja mitte midagi ei ole kadunud, kuigi toas on mitu arvutit ja telefoni. Veel veidram on see, et kui retseptsiooni sissemurdmisest teatan ja uut tuba palun, ei tekita see hotellitöötajates mitte mingit reaktsiooni. Päeva peale saadetakse meile trelliga remondimees, kes ukse jälle ära parandab, ja elu läheb edasi. Aga minul hakkab hirmus.
Ainus põhjus, mille suudan leida niisama varastamata hotellituppa sissemurdmisele, on ohtlike Eesti kunstnike asjade ülevaatamine julgeoleku kaalutlustel. Meenub, et olen teatri peal siin-seal maininud, et tegelen vahel ajakirjandusega, samuti, et käisin paar aastat tagasi Peterburis luuletajana esinemas. Sellest mulle piisab, et arvata, et olen mustas nimekirjas ja terve FSB on minu vastu.
Permist umbes sada kilomeetrit Jekaterinburgi poole jääb Gulagi muuseumide alla kuuluv vangilaagrimuuseum Perm 36. See on ainus külastajatele avatud Stalini vangilaager. Võtame Igori – oletatava nuhi – autojuhiks ja sõidame koos Anne ja Ene-Liis Semperiga imeilusate laugete Uurali eelmäestiku küngaste vahele. Seal asub viiekümne kilomeetri raadiuses kolm sarnast vangilaagrit, üks neist muuseum, teised kaks, Perm 35 ja Perm 37, töötavad vanglad, kus kinnipeetavatel on ikka veel triibulised riided seljas.
Jaanus Piirsalu blogi andmetel istus kolmes Permi koloonias, nendest kõige rohkem just poliitiliste vangidega tegelevas Perm 36s kuusteist eestlast, teiste seas Enn Tarto, Tiit Madisson, Arvo Pesti, Mart Niklus, aga ka näiteks Ukraina luuletaja Vassili Stuss, kes kandideeris 1985. aastal Nobeli preemiale, aga suri üksikkongis kaks kuud enne auhinna määramist “teadmata põhjustel”. Stuss maeti, nagu lugematud teised, vangla lähedale, tema hauda märgistas toigas numbriga 9.
Meid juhatab läbi vanglakomplekside hallipäine giid, kes on vangilaagri kõrval seisvas Kutšino külas kasvanud Ukraina küüditatute järeltulija.
Poliitilisi vange kardeti niivõrd, et neid peeti 21meetrise turvaala taga, mis jagunes omakorda üheksaks tsooniks, sinna kuulusid näiteks koerte, püssimeeste või maa liikumist jälgivate anduritega tsoon. Selle ühe vangla aiataguse kontrollriba turvamiseks oli Moskvas omal ajal terve instituut, mis eri nippe ja meetodeid välja töötas.
Tarto on Perm 36 oma kirjutistes korduvalt nimetanud Kutšino surmalaagriks, seda ilmselgetel põhjustel. Vange näljutati ja hoiti külmas, talvel neljakümne miinuskraadini küündivas pakases käisid nad õhukeste pükste ja vileda puhvaikaga, neid piinati ja alandati. Giid ei ole üksikasjadega kitsi, ta räägib, et sadistidest valvurid lõhkusid üksikkongi aknaid, et suvel soode sääsed ja talvel külm kongi sisse saaksid. Viskasid kongi nurka käimlaauku peotäie kloori, mille tagajärjel kuivasid suu, nina, kõrvade limaskestad. Kui vang otsustas end surnuks näljutada, aheldati ta trellide külge ja manustati suu kaudu kummivoolikuga vedelikke. Või toideti päraku kaudu.
Kauni sügismaastiku keskel neid lugusid kuulata on mu elu kõige õõvastavam kogemus. Tahaks kogu aeg nutta ja oksendada, ja see tunne ei lähe ka hiljem ära. On ilus vananaistesuve päev, seisame muuseumi hoovil päikse käes ja giid meenutab, kuidas ta väikse poisina koos isaga vangla müüride taha poodi tuli – oli talv ja üks vangidest oli erandkorras lastud ühe vangilaagri maja katusele lund rookima. Kui mees poissi teisel pool aeda nägi, hakkas ta kätega vehkima ja hüüdis talle: “Vaata mind! Mäleta mind!”
Kui ekskursioon on läbi, ütleb giid: “Minge ja rääkige sellest, mis te nägite, oma sõpradele ja sugulastele. Et inimesed teaksid. Ja osalege valimistel, et võimule ei saaks enam kunagi psühhopaadid ja maniakid.” Stalini foto seinalt põrnitseb meid halvustavalt.
Permi krai on permikomide maa-alal, kogu see nafta, gaas, puit, mida jõge ja raudteed mööda minema veetakse, võiks olla nende jõukuse alus. Aga see ei ole seda, tegemist on Venemaa Euroopa-osa kõige vaesema piirkonnaga. Permi Rahvaülikoolis permikomi noortele komi keelt ja kirjandust õpetava Alevtina Stepanovna Lobanova juures külas käies näeme komide kõige vanemat kursust, kus on 11 tudengit, enamik tüdrukud. “Kui sa satud Tallinna, on see nagu unistus, see on teine maailm, kus meie vennad elavad, unelm,” räägib Alevtina ja tudengid noogutavad. Nemad elavad reaalsuses, töötavad nõudepesijate ja koristajatena ja loodavad, et saavad venelasele mehele. Kursuse kahest poisist üks läheb pärast lõpetamist sõjaväkke ja kavatseb sinna jäädagi, teine ei tea veel, mis temast saab.
Sõidame veel kaugemale Komimaale, Arhangelsi külasse, kus rahvamajas esinevad lapsed ja kirikuaias on taevast alla kukkunud sadulakujuline imekivi. Inimesi on vähe, kaks (küla ainsat?) noort neiut panevad ilusti riidesse ja näitavad meile teed, taamal ajab vanaeit lehma kodu poole. Savine pori jääb nagu kitt saabaste ja riiete külge, väga raske on libedatel mülkateedel üldse ringi käia.
