Anders Härm: Eesti oligarhia
vabariigi aastapäeva kõnes 24.02.2012
Demokraatlikus riigis ei ole rahvas ja rahvaesindajad päriselt sümmeetrilised: esimestel on üksnes nende endi hääl, teistel võim, ent ka elektoraat ja vastutus selle elektoraadi ees. Kodanikuühiskonnale ei saa ette heita, et ta on kodanikuühiskond (nagu tegi Ott Lumi 22.11 Postimehe artiklis „Daamid ja härrad, me räägime võimust”).
Tunnen professor Rein Rauda üpris kaua. Tunnen teda kui erakordselt intelligentset ja kadedaks tegevalt tasakaalukat inimest. Selle asemel et suurest šokist käsi kokku lüüa, et kuidas ta küll nii võis, tuleks poliitikutel küsida, mis küll võis Raua nii kaugele viia, et nimetada meid valitsevaid inimesi moraalseteks värdjateks (vt Rein Raud: „Back in the USSR”, EPL 29.10)? Selle asemel süüdistavad nad Rauda dialoogi tapmises ja löövad ukse pauguga kinni.
Vastupidi, härrased ministrid, kõigi kuude vältel, mil teil oli võimalik valitsust dialoogialtina ja Reformierakonda sisedemokraatiast pakatavana näidata, lasite te ühtviisi ülbelt edasi, astudes ühest ämbrist otse teise. Mida arvata, kui vaevu pärast poliitilise giljotiini alt pääsemist ilmus justiitsministri näole tagasi see igiomane ülbe irve, mille saatel pajatada rahva meeletust toetusest, taustaks skandaali asjaosalistelt prokuratuuris võetud ütlused, mis olid kõike muud kui veenvad?
Veerandi valitsus
Mida arvata, kui peaminister ei suuda retoorilist järjepidevust hoida? Ja kui rahandusminister marginaliseerib ja demoniseerib avalikku arvamust ning sisuliselt kuulutab, et Reformierakonna võimul püsimisest sõltub Euroopa saatus? Et mida küll peaks siis härg Jupiterist, rõhutan veel kord, võimu ebasümmeetrilise jagunemise olukorras arvama?
Ma ütleks, et „moraalsed värdjad” on veel väga leebelt öeldud, arvestades eesti keele rikkalikke võimalusi. Seetõttu ei saa nõus olla presidendi patroneeriva suhtumisega vabakonda: lugeda iseenda kokku kutsutud ümarlaual inimestele manitsevad sõnad peale, kuigi tegelikult tulnuks korrale kutsuda valitsus ja juhtiv võimupartei. Austada saab ikka võimuesindajat, kes peab sinust kui kodanikust lugu ka siis, kui kodanik tema poliitikast lugu ei pea, ja kes ei arva, et kui sulle juhtumisi ei meeldi tema poliitika, siis oled sa seemneid sööv fooliummütsikesega ullike.
Pole vist vaja mainidagi, mida peaks tegema poliitik siis, kui ta eksib. Kodanik kõneleb enda nimel, aga võimuesindaja kõneleb topeltlaetusega, kõigepealt iseenda ja seejärel riigi nimel. On kummaline, kui valitsusjuht kiitleb, et ta on ikka veel õnnelik, kui tema partei toetus on 26%. Minu mäletamist mööda valitseb ta ju ikka tervet Eestit 100%, või on vahepeal midagi muutunud ja valitsus valitseb nüüd neljandikku inimestest, kellel mingi erakondlik eelistus üldse alles on?
Minnes tagasi demokraatia mõiste tähenduse ja kasutuse juurde Vana-Kreekas ning jättes kõrvale esindusdemokraatliku trivia, ei ole demokraatia konstitutsiooniline või poliitiline süsteem, vaid ajalooliselt lühike periood sotsiaalse võimu jagunemises, leiab itaalia filoloog Luciano Canfora. Canfora lähtub Aristotelesest: demokraatia on mitteomanike võim, oligarhia rikaste võim.
Demokraatia ajalugu ei tähenda seega poliitiliste ja konstitutsiooniliste süsteemide ajalugu, vaid põgusaid rahva ülemvõimu hetki, mille neelavad kiiresti alla antidemokraatlikud jõud. Nii võib demokraatia väljenduseks pidada näiteks 17. sajandi Fronde’i Prantsusmaal või Pariisi Kommuuni 1871. aastal. 20. sajandil näeb Canfora demokraatiat üksnes languses ja selle avaldumist põgusalt, aga tavamõtlemise seisukohalt tavapäratutes kohtades: uskuge või mitte, näiteks Nõukogude Venemaal vahetult pärast Oktoobrirevolutsiooni, Itaalias ja Prantsusmaal umbes kümne aasta vältel pärast Teist maailmasõda ja nn rahvademokraatlikes vabariikides päris esimestel aastatel.
Tänapäeva esindusdemokraatia on Canfora käsitluses suuresti tühjade ideoloogiliste väidete kogum. Liberaalsed-kapitalistlikud ühiskonnad on ebademokraatlikud, kuna „demokraatia” on siin vormel õigustamaks (majandus)eliidi ülemvõimu ehk oligarhiat. Aga õige demokraatia pole enamuse ülemvõim, vaid riigid on seda demokraatlikumad, mida rohkem kõlab kratos’es, võimukeskmes nende demos’e gruppide hääl, kes on nõrgemini esindatud või üldse väljaspool igasugust domineerimissoovi. Canforistlik demokraatia mõiste tähendab klassivõrdsust, vaesemate klasside ajutist ülemvõimu.
Üks Eesti, üks partei
Majoritaarse valimissüsteemiga riike nagu USA ei pea Canfora üldse demokraatlikeks ega oluliselt etemateks üheparteisüsteemist. Proportsionaalse valimissüsteemiga riigid nagu Eesti on rohkem pildil, aga ega ka siin kõik sugugi korras pole. Ka meil on kõlanud mõtteid muuta valimissüsteem majoritaarseks, minna üle kaheparteisüsteemile. Küünik, kes peab poliitikat igapäevaelu administreerimiseks ja väidab, et Eesti on rohkema kui kahe partei jaoks liiga suur, võiks küsida: milleks peatuda siin? Milleks pidada üleval identseid, üksteise peegelpildiks olevaid erakondi, kui selleks, et administreerida elu neoliberaalse kapitalismi tingimustes, poleks vaja rohkem kui ühte parteid? Pealegi on siis ka alati teada, kellele tuleb raha viia, no ei pea tassima „õunu” kõigile Tsahknatele, Toobalitele, Michalitele ja Läntsidele, vaid üksnes ühele neist. Hea lihtne süsteem.
Poliitikast võõrandumine
Võiks väita, et Eestis valitses demokraatia 1988. aastast 1991.–1992. aastani. Seejärel hakkas poliitiline võim kristalliseeruma, muutuma totaalseks võimuaparaatuseks, nii et 1990-ndate keskel hakati rääkima rahva poliitikast võõrandumisest. See oli võimu eemaldumine demokraatiast, selle muutumine oligarhiliseks, mille üks peegeldus on ka praegune skandaal. Meie reformierakondlik oligarhia on selle võimuaparaatuse viimase 10–12 aastaga peaaegu täiuslikuks lihvinud, sama on teinud Keskerakond Tallinna linnas.
Kompromiss võiks olla madala künnisega proportsionaalne esindusdemokraatia, kus kodanikuühiskond ja erialaorganisatsioonid on otsustamisse sisuliselt kaasatud ning kõige tähtsamates küsimustes korraldatakse rahvahääletusi. Keskvõimu osatähtsus väheneks ja otsustamine liiguks tagasi kohtadele, teisalt suureneks keskvõimu tähtsus olulistes majanduse ja rahanduse järelevalvet puudutavates küsimustes, eeldusel et kuulatakse kõige erinevamaid hääli. Demokraatia on kõigi reeglite kohaselt aeglane ja ebaefektiivne valitsemisviis.
Jürgen Ligi toriseb alatasa, kuidas Euroopas ei saa midagi „ära teha”, sest kohe kui hakatakse, ilmselt siis kellelegi „ära tegema”, on inimesed punaste lippudega tänavatel. Tere tulemast demokraatiasse, härra Ligi.
