Krista Kaer: Eesti, ingliskeelne maa?
Umbes tunni aja pärast pidi selguma selleaastane Nobeli kirjanduspreemia laureaat. “Mnjah,” arvas Tauno, “kui mõni neist siin Nobeli saaks, julgeks lausa sada eksemplari rohkem trükkida.”
Eelmise laureaadi, Mario Vargas Llosa raamatu eestindus oli just väga napilt plussi jõudnud. Napilt oli väljaandmise kulud tasa teeninud ka teise nobelisti Herta Mülleri raamat. Võib ju öelda, et Eesti elanikkond ongi väike ja trükiarvud kahanevad mujalgi. Küll mitte nii palju kui Eestis, kus ilukirjanduse väljaandmine 2011. aastal vähenes 2009. aastaga võrreldes 55%. Kõnekas on tõsiasi, et 2011. aasta raamatumüügi edetabelis oli esimene ilukirjandusteos, Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja timuka tütar”, alles 27. kohal. Esimene tõlgitud ilukirjandusteos, Paolo Coelho “Aleph”, oli 46. kohal.
Karta on, et ilukirjanduse tiraažid vähenevad veelgi ja hinnad jätkavad tõusmist. Tõlkekirjanduse tiraažid on praegu 500–800 eksemplari. Mõnel puhul peaks realistlik tiraaž olema veelgi väiksem. Ohtlik piir on käes. Raamatuid tuleb valida lehekülgede arvu ning selle järgi, kas nende väljaandmiseks on võimalik toetust saada. Need kaalutlused aga peaksid olema teisejärgulised.
Vestlustest teiste kirjastustega on saanud selgeks lihtne tõik – tõlkeilukirjandusele on Eesti kirjastused sponsorid. Kahjud kaetakse koka‑, aia- ja mõnikord harva sülle langevate menuraamatute müügiga. Eesti autorite teostest ilmub suur osa Kultuurkapitali toel; sealt saavad tuge tõlkedki. Siiski kahaneb tõlkeilukirjanduse avaldamine pidevalt. Kas see tähendab, et välja antakse ainult kirjandusteoste paremik? Kahtlen väga.
Kogu maailmas tõmmatakse üha vähem piire väärt- ja žanrikirjanduse vahele. Näiteks 2012. aasta Euroopa Liidu kirjandusauhinna sai iirlane Kevin Barry, kelle romaan “Bohane’i linn” on sisuliselt kriminaalromaan. Meisterlikult kirjutatud krimi- või ulmeteost ei peaks pidama alaväärsemaks kui keskmist, aga pretensioonikat “päris”-kirjanduse esindajat. Kirjandus on nagu ökosüsteem, mitmekesisus tagab püsimajäämise. Tavaliselt on krimi-, noorte- ja fantaasiakirjanduse tiraažid suuremad ja toetavad väiksematiraažilise tõsise kirjanduse müüki. Eesti eripära on, et kui mujal toetab krimi-, noorte- ja fantaasiakirjanduse müük väiksematiraažilise tõsisema kirjanduse müüki, siis meil on nende trükiarvud tihtipeale veel väiksemad.
Kahanevad ka tõlgitud lastekirjanduse trükiarvud ja nimetuste arv. Eesti lastekirjandus on suurepärane, aga sellest ei piisa. Astrid Lindgren, Tove Jansson, Annie M. G. Schmidt ja teised tõlgitud autorid kuuluvad eestikeelse lastekirjanduse hulka kõrvuti Eno Raua, Aino Perviku ja Kristiina Kassiga.
Aina väiksemas tiraažis ilmuvad ka noorteraamatud.
Raamatu jõudmine lugejani sõltub tervest ahelast, mis koosneb kirjanikust, tõlkijast, kirjastusest ja raamatukauplustest, raamatukogudest. Kirjanikud ja tõlkijad on alamakstud, kirjastused muutuvad järjest nukramaks, raamatukauplused väidavad, et ei suuda oma kulusid katta, ning raamatukogude vahendid on väga napid. Ja hinnad on sellised, et inimesed ei saa endale raamatute ostmist lubada. Kõike seda näitab statistika.
Asi pole kirjastuste halas väheste kasumite pärast. Küllap elavad kirjastused kuidagi ära, avaldavad esoteerikat, toiduretsepte ja näpunäiteid aiapidajatele, sekka eesti oma aimekirjandust. Neid siiski ostetakse. Ja ei saa öelda, et inimesed ei taha ilukirjandust lugeda. 47% protsenti eestlasi saab lugemisvara raamatukogudest, kus mõnda raamatut tuleb oodata mitu kuud. Norras antakse sellise olukorra kartuses raamatukogudele raamatuid lisaks, kirjutamata ette, mida need oma vahenditest ostma peaksid.
Sellest, kui oluline on väikesele kultuurile omakeelne ilukirjandus ja kuidas see ei saa läbi tõlkekirjanduseta, on palju räägitud. Samuti sellest, et lugema peab hakkama varakult ning et sõnavara kujunemisel on oluline just ilukirjandus. Eesti keele olulisusest ei ole võimalik rääkida liiga palju või liiga tihti. Juba arutatakse seda, kas magistri- ja doktoriõpe peaks olema ingliskeelne, ja kiputakse inglise keelele üleminekut toetama ka bakalaureuseõppes.
Tõlkijate keelekoolitusel jäi kõrva väide, et suur hulk lapsi elab ingliskeelses tekstiruumis. Tekstid, mida nad loevad arvutist, on enamasti ingliskeelsed, noorteraamatuid tellivad nad Amazonist ning eestikeelne ilukirjandus marginaliseerub. Eks ingliskeelne kirjandus ole ka kaks korda odavam. Mis seal imestada, et noored ei tea enam üsna tavaliste eestikeelsete sõnade tähendust ning keelereegleid tuleb ümber teha nii, et need poleks riigieksami sooritajatele liiga keerulised! Ka eesti keeles kirjutatud artiklite puhul tekib sageli tunne, nagu oleks autor kirjutamise ajal mõttes inglise keelest toortõlget teinud.
Väikese riigi omakeelse kultuuri ja kirjanduse elushoidmine on kallis ja keeruline. Kasu pole sellest, kui otsida, kes on süüdlane raamatute kõrges hinnas – õigem oleks vaadata, mida annaks teha, et asi paremaks läheks. Esialgu ei tõota tuua lunastust ka digiraamat. Postimehe küsitluse põhjal tahaks üksnes 5% vastanuist lugeda e-raamatuna klassikat, kümmekond protsenti tänapäevast kirjandust ning 64% eelistaks üldse paberraamatut. Tasuta e-klassika on küll kena kohustusliku kirjanduse suhtes, aga praegust maailmakirjandust see meile kätte ei too. Kui ei õnnestu seda anda lugejatele eestikeelsena, jõuavad nad selleni inglise keele vahendusel, ka e-raamatute kaudu.
Keelte vaikne hääbumine ei ole maailmas harukordne nähtus. Tasub meenutada kas või gaeli keele saatust Iirimaal, kus selle tõrjus välja ühelt poolt riiklik poliitika ja teiselt poolt vajadus – USAs, Inglismaal ja Austraalias tööd otsivatele iirlastele oli inglise keelt vaja rohkem kui gaeli keelt. Ja kaupmeeste keele ees peab poeetide keel ikka taanduma.
Hiljuti vilksatas uudistest läbi ennustus, et 20 aasta pärast on Eesti rikas ingliskeelne maa. Esimest korda olen hakanud mõtlema, et see on Eestis täiesti reaalne väljavaade. Kas tuleks vastu sudida? Ikka, nagu keegi jaksab, aga võiks ka mõelda, mida riiklikult selle vältimiseks teha annaks. Või oodata umbes saja aasta pärast eesti päritolu autoritelt ingliskeelseid suurteoseid, millele pisikeel enam piire ei sea?
Krista Kaer on kirjastaja ja tõlkija.
