Jõgeval avas uksed “Hukkunud alpinisti” hotell
Fotograaf on mitu paari pikki alukaid jalga ajanud ja küsib, kas teist lumelabidat oleks ka veel vaja. Ütlen, et pole vaja, mul üks juba on. Lund sajab reede õhtul palju, teed on libedad ja autod kraavis.
Jõgeva linna inimtühjal peatänaval, mis on tuntud selle poolest, et seal on tohutult taaskasutuspoode, tuleb hirmsa paaruga vastu maastikukulgur. Tõmbun serva.
Teisel pool raudteed Madise külalistemaja ees on lumi korralikult ära lükatud, ja harrastusnäitlejate tumedaid kogusid volksab ridamisi majja.
Kas publikut ka tuleb, ei julge keegi lubada, sest Jõgeval linastub samal õhtul Hussari “Seenelkäik”.
Kas teatrikülalist ootab fuajees mürakas bernhardiin, nagu Grigori Kromanovi filmis? Kas mustvalges modernses sisekujunduses on värvilised Estoplasti lambid? Kas kärkiv inspektor Glebsky mõjub sama põikpäisena nagu filmis?
Kas proua Moses on sama veetlev nagu leedulanna Irena Kriauzaite?
Tund-poolteist enne etendust läheb esinejateruumis kähku. Meik, kostüümid, uudised, muidu jutud.
Politseiinspektor Glebsky (Janek Varblas) sõitnud Jõgevale otse Palamuselt. Ta on Palamuse muuseumi projektijuht. Ja ta on ka teatritrupi mänedžer.
“Jah, kaks asja peaks kindlasti olemas olema,” ütleb Janek tõsise näoga. “Et teatrit teha, selleks peab olema inimene, kes teatri asjade eest palka saab. Ja teine asi – peaks olema koht, kus proove teha ja kus etendusi anda. “Eesti matust” tehes sai trupp ühe korra Jõgeva kultuurikeskuse laval proovi teha. See pole ju normaalne!!!”
“Alpinisti” proove alustati septembris (kokku sai neid 35), esietendus oli 21. novembril, tänane on kaheksas etendus, eelviimane. Madise külalistemajas mängitakse sellepärast, et Madis Õunapuu, tuntud sumomees ja puhkemaja omanik, tegi kaasa ka “Füüsikutes”. Suvel Madis kahjuks suri. Näitlejad on Jõgeva inimesed, aga on ka kaugemalt tulijaid.
Luarvik Luarviku osatäitjale, Jõgeva sordijaama juhtivmehhaanik Gunnar Vasemägi joonistatakse parajasti nägu pähe, kui Luarvik teatab, et tal on traagiline uudis.
“Mul panid kolm koolivenda Luua tee peal vastu puud!”
“Mis sa räägid!?”
“Ja üks sai surma!”
“Millal?”
“Siis, kui ma veel Luual koolis käisin.”
“Püha taevas!” Keegi lehvitab tuult. “Ma mõtlesin, et täna!!!”
Luarvik Luarviku osatäitja meenutab välimuselt pigem kapten Tenkesit kui Sulev Luike.
Rein Annuk (härra Moses) vahetab oma igapäevapüksid tulnuka omade vastu häbenemata ja keset tuba, ja ütleb pika teatrikogemuse najal, et etenduse-eelne närv on väga vajalik asi. Igapäevaelus on Annuk kliendihaldur asutuses Telemedia, teatrit teeb Vilde teatris ja Tabivere rahvateatris.
Ta räägib loo, kuidas tal oli kunagi olnud ülesanne ühes etenduses viia lava peale padi. Sellega tema seekordne etteaste ka piirdus. Üks noor tütarlaps astus talle juurde ja küsis: kas te närveerite ka?
See oli Annuki meelest väga ilusti küsitud.
Aga jah, pinge peab sisse jääma.
Mulle meenub Apelsini staažikas tromboonimängija Ants Nuut, kes enne lavele minekut kunagi kusel ei käi – pinge peab sisse jääma!
Punaste juuste ja sametise häälega proua Moses on Elva gümnaasiumi sotsiaaltöötaja Aire Pajur.
Aire teatab, et kui keset etendust mingit müra kostab, siis olgu teada, et ei mürise helikopter ega tolmuimeja, vaid et tema (Aire) tuli otse rongiga Elvast ja pole jõudnud söömas käia ja et seda hirmsat mürinat teeb tema kõht.
Andeka näitlejana pälvis Aire hiljaaegu kultuuripreemia “Elva täht”.
Rollide nimekiri Vilde teatri kodulehel on mitu lehekülge pikk.
“Kas sul ikka elektriauto ka on?” küsib keegi.
“Ei ole!” vastab Aire resigneerunud toonil.
Kõige paremini kogu Jõgeva Linna Teatri trupis jäävad tekstid pähe Indrek Uusmaale – juba lugemisproovis. Sorgus vuntsid ees, mängib ta füüsikahuvilist Simon Simoned (filmis tegi sama rolli Lembit Peterson).
Janek: “Mis tööd sa praegu teed?”
Urmas: “Ega ma...”
Janek: “Oled ikka seal puidufirmas?”
Urmas: “Talvel olen ma sisuliselt töötu...
Janek: “Kevadel hakkad uuesti?”
Urmas: “Tahaks loota...”
Jaa. Paistab, et koera selles lavastuses ei ole.
Eve Somelaril, kes mängib hotelli perenaist (filmis oli hotellil peremees – Jüri Järvet), on mastifi sugemetega krants Mannu.
“See on võimas 20aastane koer!”
“Mis 20aastane, kolmeaastane!”
“Aga selg on tal sama lai nagu meie Reinul!”
Mannu pidi lavastuses kaasa tegema. Käis paar korda isegi proovis, aga siis, nagu sõnastab Janek Varblas, “ajas jalad laiali, ja otsustas, et enam ei taha. Nii kui Reinu revolvriga nägi, läks lavalt ära.”
Sensitiiv Hildegard: Tüdrukud Kaisa ja Merelle on meil tublid. Jumal! Abituriendid, kooli kõrvalt käivad! Ja Made, kes siin meiki teeb! Missuguse lille ta kodus seina peale joonistas. Jumal!!! Kinkekoti pealt leidis liiliaõie ja tegi toa seina peale samasuguse!”
Eve (kellel on koer Mannu) on istunud terve selle aja vaikselt, teeb esimest korda suu lahti.
“Ma ei taha küll eksitada, aga kell on juba palju!” Minnakse lavale.
Kuidas siis on? Hotelliperenaine Eve on väga orgaaniline.
Enamiku puhul on lavakogemus tunda, teevad nagu päris.
Proua Moses röögatab mingil hetkel nii tõetruult, et üks mustas riides daam publiku hulgas, Muhu tikand rinnaesisele tehtud, hüppab tagareas poole meetri kõrgusele. Pärast hoiab mitu minutit kätt suu ees. Viimase vaatuse lõpus on pool truppi surnud.
Point on selge. Väikese raha ja väikeste võimalustega Jõgeva rahvas tahab öelda, et inimeseloom on üks õel ja südametu elukas, keda peab rohkem kartma kui mingit tulnukat.
Üks pikajuukseline noormees plaksutab publiku hulgas, kootud kindad käes, pats-pats-pats-pats ja tema silmad säravad õnnest.
Mitu korda on põhjust kummardamas käia.
Kui rahvas laiali hakkab minema, küsib härra Moses ehk Rein Annuk poolel häälel, et kuidas oli, kas kõik surid ikka siis, kui pauk käis. Vahel olla nii, et mõni sureb lihtsalt infarkti – sest paugud on juba otsas.
