Maanteematkal Venemaal
GPSi ei tasu Venemaal usaldada, inimesi aga küll, kirjutab Uuralites ja Volga kallastel autoga sõitmas käinud Toomas Verrev.
Road movie’d on toredad, ning kindlasti on igaüks, kes kordki neid näinud, tundnud kutset lihtsalt kulgeda tühjuses maanteel. Esimeseks valikuks sellise retke teostamisel on loomulikult maanteed USA metropolide vahel, kuid see tundub kas viie- kuuekümnendate filmide või Kerouaci kuulsa romaani tõttu kuidagi liiga klassikaline.
Nii leidsin end sarnaselt kulgemiselt maanteedel meie naaberriigis Venemaal. Et mitte sattuda põiklema vahetult Peipsi järve idakallastele, alustasin oma retke hoopiski Ufa lennujaamast, mis asub vaid paari lennu- ning kohustusliku ootetunni kaugusel.
Ufa ise on Lõuna-Uuralites asuva Baškiiria Vabariigi pealinn. See on küll autonoomne, kuid kuulub Venemaa koosseisu. Ehk siis lühidalt kehtib seal rahana vene rubla, autode numbritel on vene lipud (ja regiooni märk 02), kohalikud noored teenivad vene armees jne. Mul endal on Ufaga pigem geneetiline suhe, kuid kõigile eestlastele peaks see linn olema armas, sest seal elas aastakese väikses tarekeses Eesti esimene president ja õnneks ka ainus päris oma diktaator Konstantin Päts, just nagu on selles linnas ka sündinud vist kõige tuntum Tallinnaga seotud kirjamees Sergei Dovlatov.
Samas, kui ma oleksin sattunud sinna lennujaama lihtsalt juhuslikult, oleks maanteed minust ka vallutamata jäänud. Isegi kui leiaks kusagil mõne auto, mida rentida, siis tagasi peaks selle tooma samasse punkti, mõne päevinäinud Volga ostmine tähendaks aga seda, et ilma kogenud mehaanikuta silmapiiri taha ei jõua. Sellepärast on tore, kui leiate endale mõne kohaliku, kellel auto ilusasti olemas. Tänapäevased suhtlusportaalid annavad selleks suurepäraseid võimalusi, sest arvamus eestlastest kui läänlastest on pigem süvenenud kui kadunud.
Kuna läänetuul oli mind toonud, suunasime ka auto vööri läände. Esimestel kilomeetritel tuli ka läbi elada esimene ja viimane pettumus Vene Föderatsioonist – nimelt on ka sealmaal võimust võtmas puritaanide vandenõu, mis ei luba müüa varastel hommikutundidel, hilistest õhtutundidest rääkimata, alkoholi, mille mahuprotsent on üle viie. Nõme lihtsalt, kuid nagu selgus hiljem ühe nimetu Tatarstani asula kibet’is ehk väikses poes, saab selge mõistuse ja paari osava komplimendiga ka selle obstaakli ületada.
Meil siin Eestis on teede korrashoiust saanud omalaadne fetišismi objekt – et kuidas ja mitu auku jne. Lühidalt võib öelda, et maanteedele, millel sõitsin, midagi kvaliteedi osas ette heita ei ole. Üks asi, mis võib aga sõidu üpris ohtlikuks teha, on teedel sõitvad veokid. Näiteks, kui ma sõidan Eestis enda perekonna maamajja, mis asub 130 kilomeetri kaugusel, ja möödun kahest veokist, on seda minu jaoks palju. Uurali mäestikus asuvatel käänulistel mägiteedel lõpetasin veokite lugemise pärast seda, kui olime paari esimese tunni jooksul möödunud viiekümnendast.
Vaatluse tulemusel jäi mulje, et veokeid on vähemalt sama palju kui sõiduautosid. Ning sellel oli ka oma positiivne aspekt, sest maanteede ääres olevad korravalvurid pöörasid tähelepanu just neile. Sellepärast ei ole ka tänaseni päris selge, kas “saksa tähtedega” Eesti lubadega võib seal riigis sõita või mitte, sest kogu meie tripi jooksul peeti meie auto kinni vaid üks kord, ning sellel hetkel ei olnud ma võimeline ei autot juhtima ega juhilubade ja saksa tähtede kohta midagi küsima.
Öömaja otsimine on igale rändurile õige suur väljakutse. Klassikalises mõttes backpackers’eid meil leida ei õnnestunud ja ega me eriti ei otsinudki, sest Venemaal on kombeks, et kamba peale üüritakse ööks või paariks korter, selle asemel, et hakata peenutsema hotellide, tärnide, lennupunktide ja muu sellise jamaga. Korterit leida on iseenesest lihtne, sest sellele viitavad kuulutused peaaegu igal majal ning ka netiportaalides. Paaritoaline korter nii Kaasani kui Nižni kesklinnas maksab ööks umbes 40 eurot.
Olukorra võib keeruliseks teha ka GPS, sest kaardid selles masinas ei taha Venemaal kuidagi klappida tegelikkusega. Nii juhtus ka Kaasanis jalgsi kulgedes, kui kaardi järgi jõudsime ühte metroopeatusse, kus oli nii sissekäik kui tunnelid ning seal siristavad tänavamuusikud, kuid mida ei olnud, oli rong. Selgus, et esimene rong jõuab sinna alles aastal 2018, sest plaanil ei ole mitte ainult need peatused, mis hetkel olemas, vaid ka need, mis tulevad. Lühidalt, GPSi tõttu sõitsime neljas-viies linnas kokku maha üle viiesaja lisakilomeetri.
kui Rääkida linnadest, siis võõrale tunduvad Kaasan ja Nižni üsna sarnased. Sarnane on nii piduline mõnusate baaride ja kohvikutega jalakäijate tänav, kus mõnus sumin ei lõppe vist iial, just nagu ka kreml, kui seda raamiv Volga jõgi. Kaasanis jäi veel silma üks Venemaa vanimaid ülikoole, Euroopa suurim mošee ja avalikult kanepisuitsus hõljuvad tänavamuusikud lõbusa taksojuhiga, kelle sõiduki pagasnik oli lihtsalt küljest sõidetud, Nižnis aga heal tasemel kunstiülikool. Venemaa kunagine pealinn Vladimir, mis meenutab veidi oma umbsuses Tartut, on tuntud aga peamiselt oma kirikute poolest, kus Andrei Rubljovi ikoonid, ning seal asub keskvangla, mille 90ndatel laulis kuulsaks Mihhail Krug.
Sinna vahele jäänud Tšuvaššiat ei suuda ma eriti täpselt kirjeldada, sest Venemaa on selline huvitav riik, kus rummi ei jooda ega ka eriti müüda. Viinasõber ma aga ei ole ja sellepärast andsin oma panuse euroopaliku kultuuri levikusse, õpetades vähemasti oma reisikaaslasi manustama kohalikku Dagestani konjakit väikese kalorisisaldusega koolajookidega. Kuna pidin seda uudset asja muudkui ette näitama, siis see loomulikult ka väsitas.
Lõpp-punkt Moskva ei ole aga enam see linn, kus saab ööbida paarikümne euro eest kesklinna korteris. Ööbimiseks leidsime hoopiski ühe kahetoalise äärelinnas Himkis, kus niigi elab kuus või kaheksa kaugemalt tulnud töömesilast, kes voodis, kes riidekapis, kes lihtsalt põrandal. Silma jäid veel räämas äärelinnad, stiilne city, metroopeatuses kätte topitud ajakiri “Moskva pruudid”, mis aitab üksindust leevendada, ja loomulikult ummikud-ummikud-ummikud, mille tõttu mul õnnestus esimest korda elus ka lennukist maha jääda, mis oli üpriski kallis lõbu. Kuid see on juba teine lugu.
