“Tere!” naeratas Etihadi (EY) stjuardess viisakalt, rutiinse liigutusega pardakaarti võttes, et osata mind napilt eksimisvõimalusi pakkuvas lennukis ikkagi õige istmeni saata.Sellele pilgu heitnud, lõi ta aga üle näo särama nagu kesksuvine päike Araabia poolsaare kohal: “OI, TERE TULEMAST!” Tal oli minu Etihad Airwaysi äriklassi sattumise üle peaaegu sama hea meel kui mul endal.
Hea tuju eest oli hoolitsetud tegelikult juba maa peal, Etihadi äri- ja esimese klassi ootesaalis. See ei piira ennast vaid otsatu toiduvaliku, Maci arvutite ja pildiraamatutest koosneva raamatukogu pakkumisega reisijatele. Maailma üks luksuslikumaid päevaspaasid Six Senses on saanud oma kasutusse salongi, kus enne lennule minekut tasuta massaaže ja hooldusi pakkuda (hetkel nautida vaid Abu Dhabis ning Heathrow 4. terminalis). See on hästi lõhnav sulni muusikaga jahe maailm (väljas oli juba hommikul kell seitse 39 kraadi sooja), kus masseerijad on õpetatud mitte ainult suurepäraselt lihaseid mudima, vaid ka kliendile ilma vastava palveta mitte andma stressi tekitavaid nõuandeid eluviisi ja harjumuste kohta. Kuigi minu masseerija siiski langes rollist välja juba õlamassaaži 14. minutil, kui ta ei pidanud enam vastu ja paiskas endast välja kindlasti täiesti keelatud küsimuse: “MIDA te olete oma õlgadega teinud!?!” Väga selge märk, et sinna ei juhtu kuigi tihti inimesed, kes kaks nädalat kogu oma elu seljakotis on kandnud.
Ma olen oma elus pidanud nii palju magama äärmiselt ebamugavates kohtades (Beirutis ülerahvastatud hosteli rõdul, Makedoonia mungakloostris liiga lühikesel karvasel diivanil), et kõige harjumatumaks ja raskemaks on muutunud mugavas voodis magamine. Sellesse kategooriasse langevad ka Etihadi äriklassi istmed, mis paari nupuvajutuse järel surinal voodiks muunduvad. Toolil on üldse kokku nii palju nuppe, et keskmine teleripult peaks häbenema. Teiste hulgas ka taevalikku (asukoha mõttes siis) massaaži tõotav nupp. Selles kontekstis on ootesaalis tasuta massaaži pakkumine muidugi viga – istme massaažirežiim on lihtsalt tragikoomiline. Kindlasti oleks mingi samaväärset valjuhäälset surinat pakkuv seade võimalik osta ka telepoest.
Aga inimest, kellel ei ole aastaid olnud telekat, raadiot ega CD-mängijat, on sellel toolil lihtne vaimustada 15-tollise LCD-teleri ja 650 tunni meelelahutusega – ehkki kiire arvutus näitas, et ma ei jõua isegi mitte kolme Bollywoodi filmi ära vaadata Etihadi otsatust Aasia kino valikust. Lääne kino filmivalik oli suhteliselt värske, ent neid filme, mida sõbrad nädal varem kinos olid vaadanud, ma valikust ikkagi ei leidnud.
Parim meelelahutus Etihadi äriklassis oli siiski söömine. À la carte’i menüüs oli valida kolme eel-, põhi- ja magusroa vahel, millele lisaks oli veel lehekülg “Kitchen Anytime” snäkimenüüga, kust sai endale klubivõileiva, juustuvaliku või tüki baklavad tellida kogu lennu ajal. Keegi ei vaadanud viltu mu prantslastest reisikaaslastele, kes hommikul kell 10 pudeli Bordeaux’d palusid lahti korkida.
Tervitusjoogiga saabusid soojad röstitud pähklid ja enne toidu serveerimist valge liniku lauakesele asetamine mõjus ürgloomulikult. Pearoaks tellitud kalafilee oli võrreldes minust mööda hõljunud imeliselt lõhnava lambakarreega kindlasti ratsionaalse suuruse ja kalorsusega, kuid magustoit jäi ikkagi maitsmata. Elus esimest korda oli kahju, et mingi osa lennukitoidust söömata jäi. Toidu kõrvale serveeritud kuumad seenetäidisega muffinid olid ausalt nii head, et oleksin hea meelega endale retsepti palunud, kui kaine mõistus oleks lubanud arvata, et pagar ka pardal on.
Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja
