Tiina Jõgeda: Vana on uus noor
Sumpasin Kadriorust raamatuesitluselt kesklinna poole, nina käpikus. Külma oli umbes viisteist kraadi. Korraga tuhises minust mööda spordipoiss, kes lisaks tempos püsimisele ajas telefonitsi ka tähtsat tööjuttu. Müts silmil, jooksutossud jalas, kintse katmas liibuvad jooksupüksid. Kuju tundus tuttav, aga selleks ajaks, kui tundsin ära ärimees Reinu, oli ta juba kaugel. Millal me ta viiekümnendat sünnipäeva pidasimegi? Ikka ammu, mõtlesin raamatut kaenla all kohendades.
Värskelt ilmunud sotsioloogiline uuring “Vaikijate hääled 3. Räägivad tööotsijad 50+” lahkab teemat, kas elu pärast seda kohutavat juubelit üldse eksisteerib. Põhiteema on vanuseline tõrjumine: üsna üksmeelselt kinnitavad selle raamatu tarbeks tehtud intervjuud, et Eestis esineb ageism’i rohkem kui küll. Ainult et sellest räägitakse vähem kui soolisest, rassilisest või seksuaalsest diskrimineerimisest.
Õige ta on, et ühel päeval murravad haigused füüsilise jõu ning dementsus näkitseb vääramatu järjekindlusega aju säravamate palade kallal... aga millal see kõik juhtub?
Seitsmenda klassi lastele õpetatakse inimeseõpetuse tunnis, et pärast viiekümnendat “jõud hakkab kahanema, õppimisvõime väheneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad. Sel eluperioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest , [–] tuleb harjuda üksindusega”. Õnnetu olend, kes viiekümnesena veel tööd otsima peab! Tööandja eelistab, kui vähegi võimalik, nooremat kandidaati, haridusest ja oskustest hoolimata, kinnitab uuring. Ma tahaks teada, mis näo selle koolitarkuse peale teevad Linnar Priimägi, Anu Saagim, Madonna või Keith Richards.
Kes on tänapäeva vanainimene? Jätame kõrvale stereotüüpse “penskari” kuju, sest selle mõistega tähistatakse agressiivselt, kuid jõuetult oma õigusi nõudvat küpses eas daami, kes elab end välja igas ilmakaares räusates. Neid on palju vähem, kui arvatakse.
Või sobiks tänapäeva vanainimese võrdkujuks “Eurovisionil” platsi puhtaks löönud udmurdi memmede punt “Buranovskie Babuški”? Maailma rokilavadel “Smoke on the wateri” ja “Hotel California” töötluste saatel viisku keerutades mõjuvad nad naljakalt ja armsalt nagu tantsivad tsirkusekarud, kuid nad on nutikas toode, mitte argipäev.
Suurim hulk niinimetatud vanainimesi on sellised, kes on võimelised tegema kõike sedasama mida nende noores täiskasvanueas lapsedki, vahe on ainult selles, et kui “vanainimene” hüppab langevarjuga, abiellub või astub ülikooli, siis nähakse selles suurt imeasja.
Tänu paranenud elukvaliteedile ja meditsiinitaseme tõusule on pikenenud inimeste eluiga – ja mitte pelgalt vanuripõli, vaid tervelt ja täisväärtuslikult elatud aastate hulk. Vanad on uued noored. Tänavusel PÖFFil linastus ridamisi filme, mis rääkisid vanainimeste seksist ja tundeelust.
Ka psühholoogid on vanainimesed avastanud. Uurimusi vanainimeste vaba aja veetmise viisidest, sportlikkusest, seksuaalsusest muudkui tuleb. Järeldus on üldjoontes üks: tänapäeva inimesed on vähemalt kümme aastat nooremad, kui pass seda kinnitab. Neil on jõudu, mõistust ja raha. See viimane käib küll rohkem lääne inimeste kohta, ent ka Eestis pole puudust jõukatest üle viiekümneaastasest – see on ju seesama võitjate põlvkond, kes laulvalt revolutsioonilt marssis revolutsioone korraldama panganduses, poliitikas, meedias jne.
Aga kus nad on? Iga kord, kui satun nädalavahetuse hilisõhtul läbi linna kõndima, tuleb mulle vastu noori rõõmsaid salkkondi, kes suuunduvad klubidesse. Kohvikutes ja pubides sama pilt, justkui oleks uksel silt “üle 30 keelatud”.
Vanainimesed ei saa ennast avalikult näidata, sest Eestis õpetatakse juba maast madalast, et vananemine on häbiväärne ja lubamatu. Selle ühiskonnas valitseva hoiaku on nad ise ka omaks võtnud ning sealt tuleb madal enesehinnang, mis röövib julguse end tööturul (või ööklubis) pakkuda. Vanad, kapist välja!Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
