“Artikkel 5 ei ole sprinkler, ta on rohkem nagu suitsuandur”
Kuidas iseloomustate Eesti kaitsekontseptsiooni arengut viimase 20 aasta jooksul?
Luik: Kui ma 1993. aastal ametisse astusin, siis kontseptsioonide üle eriti ei arutatud. Käigult tuli lahendada erinevaid “tulekahjusid”, millest jäägrikriis on üks eredamaid näiteid.
Kaitseminister Hain Rebase ametiajal tehti üks edutu katse riigikaitse aluste läbisurumiseks Riigikogus. Kui kaitseplaneerimine on ohupõhine, siis tollal olime äsja iseseisvunud ja selget arusaama meid ähvardavast sõjalisest ohust polnud. Üritati alustada talvesõjalaadse massiarmee loomist, millel on territoriaalkaitse funktsioon.
Mida selgemaks läks ohupilt ja arusaam meie võimalustest, mida rohkem haakusime rahvusvahelisse koostöösse, seda rohkem meie kaitsekontseptsioon arenes.
Mikser: 20 aastat on pikk aeg. Hiljuti tähistas oma 20. taasloomise aastapäeva välisministeerium ning toonased suursaadikud meenutasid algusaja sotsiaalmajanduslikke olusid. See oli huvitav ajalooline kultuurišokk. 1990ndate alguses ei olnud Eestil kaitseväge, ohvitserkonda ega tsiviilspetsialiste, kes oleks midagi jaganud tänapäevasest kaitseplaneerimisest. NATO liikmelisus oli rohkem kui kümne aasta kaugusel ning puudus kindlus, mis Eestist üldse saab.
Romantiliselt vaadati tagasi Eesti Wabariigi hilistesse kolmekümnendatesse. Just nagu põllumajanduses, kus meenutati aega, kui Eesti taludes toodetud või ja munad olid brittide hommikusöögilaual, nii mõeldi kaitse vallas: meil peaks olema sama palju diviise kui 30ndatel.
Tagantjärele on lihtne öelda, et meie soovid olid naiivsed ja käisid üle jõu. Aga omas ajas on see hästi seletatav.
Reinsalu: Sõjalise ohu tajumine on Eesti ühiskonnas püsinud läbi aastate. Meil ei ole selles mõttes olnud muretumaid aegu. Püsinud on ka ühiskonna kaitsetahe.
Meie professionaalsus on kasvanud, suudame väljendada, mis on meie eesmärgid, ja need ka praktiliselt täita. Kui 1990ndate alguses räägiti 100 000-lisest reservarmeest kui ideaalist, siis tänases riigikaitse arengukavas on 90 000 meest ja naist põhivalmiduses ja täiendusreservis.
Püüame keskenduda tervikvõimete väljaarendamisele, et meil ei oleks, piltlikult öeldes, palju autosid, millel puuduvad rattad, vaid et kõik autod oleksid ratastega.
Kui mõtleme, kust alustasime ja kuhu oleme jõudnud tänaseks: maailma suurimal sõjalisel blokil on reaalsed kaitseplaanid Eesti jaoks. Läinud suvel toimusid Eestis suurimad rahvusvahelised sõjalised õppused, kus osales kohati üle 1000 liitlase sõduri.
Mikser: Startides polnud meil kaitseväge ega varustust. Olid suure kaitsetahte ja abstraktsete teadmistega entusiastid. Vahepeal on kasvanud terve põlvkond tsiviilspetsialiste ja ohvitsere.
Ülekaalukas osa meie kaitsevõimest seisneb poliitilises heidutuses. Meie heidutust ei kehasta mitte regulaarne väikesearvuline armeekomponent, mis on täna alla 20 000 mehe, vaid poliitiline raamistik ja süsteem, kuhu kuulume. Selles suhtes on olukord kirjeldamatult erinev võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kui meil puudusid igasugused kaitsegarantiid.
Luik: 20 aastaga on tugevasti muutunud nii rahvusvaheline elu, Eesti staatus kui ka Eesti ametnike professionaalsus. Eraldi tooksin välja Eesti ohvitserkonna muutuse. Alguses olid meil peamiselt ainult Vene armee karakteriga ohvitserid, kellest paljud tõid kaasa vene arusaama, millised peaksid kaitsejõud olema: massiarmee, kus kvaliteet pole nii oluline ja raha ei loeta.
Siis hakkas nooremat kaadrit peale tulema. Osa said kolme kuuga ohvitseriks, teine osa tuli lääne kõrgkoolidest.
Praegu võib julgelt öelda, et Eesti riigikaitse planeerimine on normaalses euroopalikus sängis, võimaldades teha täpselt olukorrale vastavaid otsuseid.
Mikser: Põhjus, miks riigikaitse erineb kõikidest muudest valdkondadest, on see, et kui mujal võivad olla 25–30aastased tippjuhid tavalised, siis kaitseväes on pikaajaline karjäärimudel. Kui 1990ndate alguses otsustati põhimõtteliselt mitte üle võtta kõrgemat ohvitserkonda Nõukogude armeest, siis oli järsku inimesi vaja. Kaader tuli tekitada.
Luik: Mõistlik planeerimine tekkis alles aastatel 1999–2000, sest siis võttis valitsus vastu otsuse, et Eesti kaitse-eelarve peab olema kaks protsenti SKTst. See avas võimaluse teha pikemaajalisi plaane.
Ka on oluline vaadata, kuidas arenesid ja hakkasid Eesti siseriiklikke protseduure mõjutama kaitseväe, kaitseministeeriumi ja riigi rahvusvahelised suhted. Alguses osutasid suurimat abi Soome ja Rootsi, millega tuli paratamatult kaasa suur osa arusaamast, kuidas kaitset üles ehitada. Samm-sammult rahvusvaheliste kontaktide pind laienes. Kaitsejõudude arengut hakkasid mõjutama rahvusvahelised operatsioonid.
Kas Eesti praegusele riigikaitsemudelile (reserv + kollektiivkaitse) oleks võinud tekkida mingi realistlik alternatiiv?
Reinsalu: See oleks eeldanud hoopis teisi poliitilisi valikuid rahva poolt, näiteks näilist neutraliteeti või kuulmist SRÜ mõjusfääri. Kui tahame olla vene mõju alt väljas, siis on iseseisev kaitsevõime ja NATO kollektiivkaitsesse panustamine ka majanduslikus mõttes poliitilis-sõjalise valikuna alternatiivitu.
Mikser: Kollektiivkaitse on Eestile ülekaalukalt parim lahendus. Kui oletame, et ameeriklased kulutavad riigikaitsele neli ja Eesti kaks protsenti SKTst – ja et nende SKT elaniku kohta on kaks korda suurem ning rahvaarv ligi 250 korda suurem –, saame, et neil on ressurssi 1000 korda rohkem kui meil. Kui kulutaksime ühe kodaniku harimiseks keskmiselt sama palju dollareid kui ameeriklased, siis saaksime sama haritud rahva. Aga kui kulutame sama palju dollareid elaniku kohta riigikaitsele, siis me sama kaitstud riiki ei saa.
Kaitsekorraldus, mille järgi osaleme kollektiivkaitses oma võimaluste kohaselt, annab meile kordades suurema heidutuse.
Luik: Tuleb arvestada, et kollektiivkaitse mudelile oleme saanud reaalselt loota alates 2004. aastast. Aga lootus, et meile ohu korral mingil viisil väljast appi tullakse, on olnud läbi 20 aasta. Meie võimalikule vaenlasele pole pikaajalise konflikti korral lihtsalt võimalik päris iseseisvalt vastu saada.
Reinsalu: Eestil on sõjaline suutlikkus lühikese ajaga vaenlasele vastu astuda. Vaenlane saab reaalse sõjalise vastulöögi.
Eesti on eriline selle poolest, et samal ajal kui teised riigid kärbivad oma tegelikke sõjalisi võimeid, siis meil nominaalsed riigikaitse summad kasvavad, me suurendame oma tegelikku sõjalist võimekust, oleme vaid oma ambitsioonide taset veidi korrigeerinud võrredes buumiga.
Ja meile on oluline, et NATO sõjaline suutlikkus säiliks.
Mikser: Ideaalmaailmas paneb Eesti kõik oma rahalised ressursid ja võimalused sellesse, et ent kaitsta. Ja kõik teised peavad ka olema võimelised Eestit kaitsma. See oleks aga natuke vildakas pilt. Kui tahame, et teised tuleksid meile, peame ise olema valmis mujale minema.
Eesti sõjalised üksusd, kes võitlevad missioonidel, on võimelised kaitsma ka oma koduõue.
Millised on Eesti riigikaitse suurimad väljakutsed tulevikus?
Luik: Suurim väljakutse on kõik, mis on seotud NATO heidutuse ja selle usutavusega, sealhulgas Eesti territooriumi suhtes.
Oleme näinud NATO õppusi Eesti territooriumil ja see suurendab NATO poliitilist ja sõjalist heidutust. NATO ülesanne pole mitte sõda pidada, vaid seda vältida. Risk on, et Euroopa riikide vähenevate kaitse-eelarvete puhul vähenevad eelarverahad, mis on kasutada õppusteks.
Reinsalu: Oleme öelnud, et tahame kaitseväe isikkoosseisu kasvatada. Aga viimastel aastatel on trendiks pigem vabatahtlik lahkumine. Kaitseväes on see trend eri riigiasutuste lõikes suurim, et kogemustega inimesed lahkuvad. Nii nooremohvitserid kui ka vanemallohvitserid, kes ajateenijaid koolitavad. Põhjus on väike palk. Inimvara küsimus on seega üks olulisemaid väljakutseid. Ja mul on hea meel, et tuleval aastal tõusevad kaitseväes palgad.
Mikser: Vaja oleks riigipoolset suuremat väärtustamist missioonisõdurite ja -veteranide osas. Suurtel NATO riikidel on lausa veteranide ministeeriumid ja ministrid, kes veteranide probleemidega tegelevad.
Ka Eesti lähetab kaitseväelasi panema oma elu ja tervist ohtu meie rahvuslike huvide nimel. Meil on nende Eesti riigi jaoks väga erilise panuse andnud inimeste väärtustamisega pikk tee minna.
Aga suurim strateegiline väljakutse on liitlaste poliitilise ühtsuse ja valmiduse hoidmine, mis on veel raskem kui sõjalise valmiduse hoidmine.
Artikkel 5 ei ole sprinkler, et kui tuli lahti, hakkab vett purskama. Ta on rohkem nagu suitsuandur – hakkab piiksuma, misjärel tuleb võtta vastu otsus, et minna tuld kustutama. Et see valmisolek mitte ainult ei oleks olemas, vaid et ka potentsiaalsed agressorid seda tajuks. Et poliitiline üksmeel oleks tugev – olgu, mis on – igal juhul asi toimib – see on suur väljakutse. Saavutatav ja meie jaoks kõige olulisem, mille hoidmise nimel peame jõudsalt tegutsema.
Ministrite ametiajad
■ Jüri Luik – kaitseminister 1993–1994 ja 1999–2002
■ Sven Mikser – kaitseminister 2002–2003
■ Urmas Reinsalu – kaitseminister alates 2012
