Mujalt: Di-Mi-Do inimesed
Ühesõnaga, kohanen ja tunnen end väikelinnas üsna mõnusalt. Kuid mitte kõik minu kolleegid ei pea elu Ida-Saksa väikelinnas nii loomulikuks.
Tänavapildis on näha, kes elab meie Ida-Saksa väikelinnas. Päevasel ajal ringi jalutades on linn täis noori emasid, kes oma lapsi ringi kärutavad. Umbes kella kolme ajal, kui kool lõpeb, ei pääse nurga peal olevast jäätiseputkast üldse mööda, kuna väikesed jäätisenäljas inimesed on tänavanurga vallutanud. Et pühapäeviti on poed kinni, veedavad kohalikud elanikud aega oma lastega pargis möllates. Aga on ka palju neid, kes vaatamata töökohale sugugi meie turvalises väikelinnas ei püsi. Peaaegu kõik meie instituudi sakslastest töötajad on pärit Lääne-Saksamaalt ning kohe, kui töönädal lõpeb, hülgavad nad oma väikese toa Halles ja kiirustavad kodukanti. Neid, kes instituudis ainult kolm päeva kohal on, kutsutakse Di-Mi-Do inimesteks. Ainult Dienstag, Mittwoch ja Donnerstag viibivad nad kontoris ning neljapäeva õhtul tõttavad ummisjalu rongijaama poole, et pageda Berliini, aga ka kaugemale, nagu Freiburgi või Münchenisse. Kuue-seitsmetunnised kojusõidud pole ebatavalised, Lääne-Saksamaal ootavad tihti pered väikeste lastega, abikaasad, kes oma töökohustuste, sugulaste lähedaloleku või lihtsalt eelarvamuste tõttu pole Ida-Saksamaale kolinud. Töö- ja elukoha eraldi asukohti peetakse tavaliseks, paratamatuseks, mida abikaasadel lihtsalt tuleb taluda.
Teistest riikidest instituuti tööle tulnud inimesed jagunevad kahte gruppi – doktorandid, kes on tööga hõivatud ning veedavad ka oma nädalavahetused instituudi raamatukogus ja lahkuvad sealt ainult selleks, et endale instituudi köögis makarone keeta. Teised, tavaliselt järeldoktorid, ei püsi aga üldse Halles. Minu saksa kolleeg, kes endale Halles möbleerimata korteri üüris ning kelle juures me lõbusaid IKEA-kokkupanemise pidusid tegime, on nüüd linnast surmani tüdinud ja ihkab Berliini, kus on poliitilised aktivistid, peod ja tüdrukud. Teine, Egiptusest pärit kolleeg leiab, et väikelinnas on raske tegutseda Egiptuse revolutsiooni nimel ning sõidab pidevalt Berliini või Londonisse, et osaleda protestiaktsioonidel ja poliitilistel koosolekutel. “Halle on väga kena koht, kui siin elada poiss-sõbraga, üksi on siin aga kohutav,” kurdab Kreeka kolleeg, kes kombineerib odavaid lende, et oma kaaslasega kohtuda.
Minusugustel, kes koos kaaslasega Hallesse kolisid, on veel väikelinnas piisavalt teha – ümberringi on pargid ja metsad, arheoloogiamuuseumis lubab meie kasvav sõnavara lugeda juba ürginimeste dieedist ja elustiilist ning rongid viivad järgmistesse armsatesse keskaegsetesse linnadesse, kus saab maitsta meie kohaliku veinipiirkonna Saale-Unstruti veini. Kuid mõne aja pärast hakkab ilmselt igav ning siis tuleb ilmselt valida laste või Di-Mi-Do vahel.
