Mart Niineste: Onu Heino elu enne „Tujurikkujat”
Enne kui Heino naine ülikooli lõpetamise järel kolmeks aastaks Heino kodukanti sunnitööle suunati (ülikoolist suunamise sai, nagu nõukaajal kombeks – toim), oli ta kultuurne tagasihoidlik linnapreili. Käis Noorsooteatris, Eesti riikliku kunstiinstituudi pidudel ja Juhan Viidingu luuleõhtutel ning kuulas kodus Šostakovitšit. KuKu jäi kättesaamatuks. Üliõpilasmalevas piilus ta neid Tartu ülikooli juurapoisse, kes praegu Toompeal istuvad. Kes ütles, et Nõukogude noor ei oska elada ja unistada? Kainenemine saabus ühe maakonna suuruselt kolmanda linna keskkoolis klassi ees. Siis tuli tema ellu Heino – tehnilise intelligentsi alamklassi kuldsete käte ja hea suuvärgiga esindaja EPT süsteemist.
Kerkis Eesti Projekti tüüpprojekti põhjal ehitatud individuaalelamu, õuele ilmus õnne kehastusena kollane Moskvitš 412, millega regulaarselt ühes Lõuna-Eesti suurlinnas teatris käidi, kuigi Heino eelistas kaine autojuhi kohustele kultuurimaja väisavaid estraaditruppe ja Šostakovitšile Suveniiri.
Paraja vahega sündis ka kaks last. Üks ema, teine isa suust kukkunud, mis hakkas selgelt välja paistma nende teismeeas. Poiss teadis juba 8. klassi minnes, et tema haridustee jätkub sovhoostehnikumis, kust saab omandada nii hästitasustatud elukutse nagu isal kui ka selle tüütu keskhariduse, millest ema kogu aeg räägib. Tüdruk valis astumiseks ema jalajäljed, lootes need suunamise ajaks siiski ema omast rammusama marjamaa radadele pöörata.
Selleks ajaks oli Heino hea suuvärk keskendunud jutuõli pruukimisele, et vanad head naljad sealt endise hooga välja tuleksid, roostetama kippuv Moskvitš seisis rohkem EPT remonditöökojas kui liikus kodu ja suurlinna teatri vahet, Šostakovitši plaadid oli grammofoninõel katki kraapinud ning majagi vajas sanitaarremonti koos mööbli uuendamisega, mis Heino naise eestvedamisel siiski ära tehti. Sest mäletate ju, et Heinol olid kuldsed käed.
„Meie elu lood”
Kauboikapitalismi kümnend leidis Heino naise endiselt klassi eest. Poeg ostis viie triibuga Adidase dressid ja astus eraettevõtja okkalisele teele, sest vanaisale tagastatud kuusemets ootas kroonideks konverteerimist. Tütre teekond jätkus pealinnas mööda bürooruumi püsti pandud karjääriredelit üles rühkides. Ja Heino? Tema kuldsed käed kohastusid Kuldse Odra pudeli kaelakuju järele ja võtsid omaks nii Saku kitsakaelalise Sarviku kui ka Karuõlle mehemõõtu plastballooni. Kuid töökohti need enam kinni ei pea. Ja tütrelapsi nende vahele eriti ei usaldata, pojalapsed kasvavad hoopis oma emade juures.
Heinot ja tema naist liidab „Õnne 13”. „Meie elu lood sõna otseses mõttes,” õhkavad nad teleri ees. Idüll oleks täiuslik, kuid Heino naisele ei meeldi miskipärast „Reporteri” toimekas pere, vaid ETV kultuuritoimetuse tegemised. Kuid üldiselt on nad eluga leppinud. Oli mis oli ja läks nagu läks, ega enam ju midagi muuta ei saa. Hea, et tütrel läheb Tallinnas hästi ja pojal Soomes enam-vähem. Endi meelest pole nende elus olnud midagi erakordset ega muidu märkimisväärset – kõik elavad ju nii. Siis toimus „Tujurikkuja” teemakoosolek ja Heinost sai arhetüüpne rahvuskangelane onu Heino. Kuid ka see ei muuda Heino ja tema naise elus enam midagi.
