Raudse eesriide taga. Reisimuljeid Põhja-Koreast
Põhja-Korea on riik, kuhu on mõnevõrra keeruline, kuid mitte võimatu pääseda. Lähtuvalt riigi isoleeritusest ja valitsevast autokraatlikust režiimist liigub selle maa kohta sadu kuulujutte ja müüte. Tulenevalt suhetest USAga on riikidevaheline propagandasõda mõlemalt poolt intensiivne ja seetõttu ei võta ma absoluutse tõe pähe Ameerika ajakirjanike kirjutisi pealinna keskväljakul lebavatest poolsurnud korealastest, kes näljaga viimases hädas varblastel päid otsast hammustavad. Katsun järgnevas lookeses keskenduda sellele, mida nägin ja kuulsin, ning proovin jätta kirjutamata järjekordse poliitilis-statistilise referaadi olukorra kohta riigis.
Põhja-Koreasse omapäi seiklema minna on raskesti teostatav ülesanne. Seetõttu tegin veebis eeltööd, mille tulemusena sõitsime Pekingist rongiga Dandongi ning ühinesime Hiina turismiagentuuri DDCTS poolt korraldatud 4 päeva kestnud tuuriga. Dandongi ja Sinuiju linnade vahel laiub Yalu jõgi, mis ühtlasi on piiriks kahe riigi vahel. Dandongi tänavatel võib kohata korealasi, kuuleb korea keelt ja paljude poodide ja restoranide sildid on nii hiina kui korea keeles. Ka piiripunktis tungleb ohtralt selle salapärase riigi kodanikke ning üle silla liiguvad Põhja-Korea numbritega veoautod. Hiinas käiakse kauba järel, aga ka ametlikult või mitteametlikult tööl. Maailma ühe suletuima riigi piiriametnikud on luust ja lihast inimesed, kes vahel ka teatava meelehea eest teevad riigist väljas käimise võimalikuks.
Mobiiltelefonid, GPS-seadmed ja muu säärane peab jääma Põhja-Koreasse sisenedes hoiule (kõige mõistlikum on jätta need juba Hiina poolel turismifirma kontorisse). Jõusse astub ka pildistamise keeld; näiteks ei tohi pildistada maanteid, vormis sõjaväelasi, aga ka rongi- või bussiaknast külasid ega vaeseid inimesi. Kui asja rahulikult võtta, vaatab giid aga üldiselt läbi sõrmede sellele, kui siin-seal “salapilte” teed. Olgu etteruttavalt öeldud, et paika ei pidanud väide, et riigist lahkudes vaadatakse kaamerad läbi ja olenevalt piirivalvuri tujust kustutatakse kas “lubamatud” või lausa kõik pildid – ühegi meie grupi liikme kaamera vastu ei ilmutatud vähimatki huvi. Olime igaks juhuks siiski varustanud end teise mälukaardiga, kuhu tegime “riskivabu” pilte ja mille pistsime kaamerasse piiriületuse ajaks.
Mulle ei meeldi kasutada väljendit “vaene riik”, kuid ma ei oska nimetada mõne teise sõnaga seda, mida on näha rongiaknast. Propagandistliku maiguga plakatitelt tuttav Kallis Juht embamas õnnelikke lapsi päikesekiirte säras viljavihkude keskel, ent tegelikkuses labidad, kirkad, tumedaid armee töövormi stiilis riideid kandvad inimesed, tohutud kompsud ringirändavate maainimeste turjal. Torkab silma, et inimesed on Põhja-Koreas erakordselt lühikest kasvu võrreldes naabruses elavate hiinlaste või lõunakorealastega. Seetõttu paistab paika pidavat teooria mitu põlvkonda kestnud kesise toidulaua kohta, mille tõttu organism on ilma jäänud teatud ainetest ja kasv pidurdunud. 140 cm pikkune mees või naine vedamas turjal tema enda mõõtu kandamit pole mingi haruldus. Me ei näinud nende nelja päeva jooksul ka mitte ühtegi paksu inimest, olgu tema positsioon milline tahes. Maal tervikuna näib elu olevat sellises järgus, nagu oleksid sattunud maailmasõjajärgsesse kommunistliku ülesehitustöö perioodi. Kõik tehakse labida ja kirkaga, hea, kui on üks iidvana vene või hiina päritolu traktor küla või paari peale. Elekter enamasti puudub, kohati lennuväljalaiused maanteed on tühjad ja ainsad privaatliikuvvahendid on jalgrattad. Tunde kestev ühesugune vaatepilt ei ole lõbus, ja mitte seetõttu, et autosid või masinaid pole, vaid sellepärast, et inimesed paistavad tõepoolest rusutute ja apaatsetena. Vaatepildile lisab süngust aastaaeg, mis juhul, kui silmapiiril pole lumiseid mägesid või siniseid veekogusid, maalib kogu nähaoleva ühtlaselt luitunudpruuniks ja halliks.
Yanggakdo hotell Pyongyangis on mõistagi massiivne kontrast vaatepildile maal – 47 korrust, mille otsas troonib tasahiljukesi pöörlev baar. Ei saa salata, vaade baarist linnale pole paha. Kohaliku Taedonggangi õlle maitse ja hind pole samuti halvad – 15 jüaani ehk tibake alla 2 euro pooleliitrise toobi eest ligi 170 meetri kõrgusel. Arveldada saab hõlpsasti Hiina jüaanides, USA dollarites või eurodes, kuid hotelli retseptsioonis või mõnes allkorrusel asuvas poes võib ka kohalikku raha woni vahetada. Riigi põhjapiirkondades olevat Hiina jüaan sisuliselt teiseks käibivaks valuutaks. Kõik oli lausa pööraselt odav, näiteks pakk sigarette 25–40 eurosenti või pudel salapärast (täiesti joodavaks osutunud) viina, mis pidi sisaldama muuhulgas mett ja seeni, 95 eurosenti. Meie tuba paiknes 39. korrusel. Siin-seal on olnud kuulda, et kõnealune korrus olevatki ainuke, mis hiiglaslikus hotellis käigus on.
Pyongyang näeb välja nagu Tallinn 80ndatel selle vahega, et kõik on veelgi pastelsemates toonides ja tänavatelt peaaegu puuduvad sõiduautod. Äratundmisrõõmu pakuvad tänavatel liikuvad bussid-trollid-trammid – nende hulgas on nii Tšehhoslovakkia, Ungari kui Põhja-Korea enda toodangut – ja elamukvartalite vahel ringi sõites tekib minul millegipärast paralleel Tallinna omaaegse Karl Marxi puiestee äärse piirkonnaga. Üksikute taksode hulgas on kummalisel kombel väga vanu Volvosid ja Saabe. Selle kohta räägitakse, et Põhja-Korea olevat kunagi tellinud tuhatkond autot Rootsist, kes teadupärast hoiab neutraliteeti ja oli nõus kaupa tegema. Käed olevat löödud ja masinad kohale saadetud, raha aga polevat rootslased kunagi näinud.
Enne peatust Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili monumentide juures siseneb bussi lillemüüja, kelle käest ostad õie või soovi korral mitu mälestusmärkide juurde asetamiseks. See ei ole kohustuslik, küll on seda aga vastavalt seltskonna suurusele kas ühes või mitmes rivis seistes kummarduse tegemine monumentide ees. Kes seda aga kontrollib, kui kõigi pead on langetatud? Proovisin järele – ei keegi.
Pyongyangis viiakse meid ka kooli. Ilmselt on tegemist mõne pealinna esinduskooliga. Kooli hoov on lapsi täis – joostakse, mängitakse ja ollakse rõõmsad. Veel torkab silma, et lapsed on hästi, ja mis kõige tähtsam – värviliselt riides. Kas on see kõik loodud ja korraldatud välismaalasele näitamiseks? Omaenda koolipõlvest meenub, et kord pidi külla tulema toonane ENSV haridusminister sm Gretškina. Seetõttu määrati, millised õpilased jalutavad kindlas rütmis koridoris, kes ja mis mängu mängib mänguväljakul, kes toimetab võimlas. Koerustükid ja kõrvalekalded etteantud tegevusest olid mõistagi keelatud.
Olgu kuidas on, koolis on tore. Tüdrukute bänd katsub hoolimata probleemidest võimendusega olla oma ülesannete kõrgusel ja kuigi muusika kisub kohati pateetiliseks, on mõni fragment täitsa korralik 60ndate-70ndate biit. Hiljem käib laval veel akordionistide ansambel, tantsutüdrukud aga lõpetavad esinemise sellega, et iga välismaalane proovitakse tantsupõrandale sikutada. Ei aita siin minu kohmetud protestid, võetakse aga käest kinni ja viiakse kaasa. Valitseb lõbus, et mitte öelda südamlik meeleolu.
Tuuri programm viib külastajad lisaks arvukatele peatustele pealinnas ka suurepärase loodusega Myohyangi mäe piirkonda Põhja-Pyongani provintsis, kus saab tutvuda 11. sajandil rajatud Pohyoni templi ja Rahvusvahelise Sõpruse Halliga. Viimane on kujuteldamatute mõõtmetega hoone, kus sadu tuhandeid armastatud juhile tehtud kingitusi. Avastan, et ka Eesti on esindatud – 1993 on siin külas käinud tolleaegne Eesti Taekwondo Liidu esimees ja jätnud kingituseks viinapitside komplekti. Grandioosseimate esemete hulka kuuluvad Stalini ja Mao Zedongi raudteevagunid, kuid ka 3 autot Stalini poolt.
Raudteetranspordi fännina katsun igas riigis vähimagi võimaluse korral rongiga sõita. Põhja-Koreas seda võimalust otsida ei tule, sest tuur on organiseeritud viisil, et nii minek kui tulek on rongiga. Sinuijust Pyongyangi tõi meid vana kooli “elektritška”, istusime ühes vagunis kohalikega ja konutasime voolukatkestuse tõttu kolm-neli tundi (aga need võivat kesta ka kuni kaks päeva) pilkases pimeduses kusagil keset Koread. Tagasisõit on mõnevõrra mugavam, rongi istmed on kaetud pehme punase sametise materjaliga ja voolukatkestusi ei esine. Korealased viidavad kuus tundi vältava sõidu jooksul aega kaardimängu ja viinajoomisega, mille tulemusena mõni muutub väga lõbusaks ja mõni vajub magama, mõni aga püsib sihtkohas vaevu püsti. Mingil minule täiesti arusaamatul müstilisel kombel on aga rongi restoranvagunis võimalik osta Argentinas toodetavat Quilmesi õlut. Proovime, ja on viletsam kui Põhja-Korea enda oma.
Rongisõiduga seoses ootab aga meid Dandongis Pekingi rongi sisenedes veel üks üllatus. Paigutame parasjagu kupees asju üles selleks ettenähtud riiulile, kui kuulen altpoolt võõrkeelset, s.t mitte-hiinakeelset juttu. Korrapealt taipan, et meie kupeekaaslasteks saavad põhjakorealased. Selgub, et meie uus, üsna kenasti inglise keelt rääkiv sõber härra Yeong on kolleegidega tööasjus teel Pekingisse. Laskume pikka ja põhjalikku vestlusse, mis kestab hilise ööni ja jätkub järgmisel hommikul. Yeong näitab mulle lahkesti enda Korea RDV passi ja välispassi – nagu kunagi Nõukogude Liidus, on neil kodanikel, kes välismaale pääsevad, kaks passi. Yeong räägib: “Välismaalased mõtlevad, et Põhja-Korea inimesed ei tea välismaailmast mitte midagi ja arvavad, et igal pool on elu selline nagu Põhja-Koreas. See ei ole päris nii. Inimesed arvavad, et meie eelmine juht... kuidas öelda... ei teadnud väga hästi, kuidas riiki arendada. Uus juht on noor. Inimesed loodavad, et ta muudab midagi ja elu läheb paremaks. Loodavad, et äkki kunagi saab olema üks Korea riik. mõistad?” Küllap saate aru, mida see erakordselt delikaatselt edastatud mõte tähendab. Yeong ise on paljunäinud mees. Ta on käinud muuhulgas mitu korda Saksamaal ja Euroopa riikidest veel näiteks Venemaal ja Poolas. Ta annab mulle oma visiitkaardi ja lubab kindlasti ühendust võtta, kui peaks juhtuma, et tal avaneb võimalus siiapoole tulla.
