Toomas Alatalu: Eksvangid kõigutavad USA ja ELi ülemvõimu
Huvitaval kombel on enamik uute tegijate juhtidest endised poliitvangid. Pealegi on osa neist kandnud karistust selle eest, mis euroatlantilises ruumis pidanuks kas siis üldse või oluliselt takistama nende pääsemist poliitilisele parnassile, ent võta näpust. Konkreetsete isikute läänevastaseid ja teinekord nimme riuklikke avaldusi/tegusid vaagides läheb mõte tihti sellele, kui palju on öeldus/tehtus kättemaksu istutud aastate eest!?
Uus vaarao
Kui rääkida hetke suurimatest peavalutekitajatest USA-le ja ELile, siis mullu Egiptuse presidendiks valitud Mohammed Mursi kuulus aastaid keelustatud või (viimasel 20 aastal) vaikimisi lubatud Muslimi Vennaskonda, mis põhimõtteliselt vastandab end euroopastumise protsessile kogu araabia maailmas.
Diktaator Mubaraki päevil oli Mursi 2000–2005 Egiptuse parlamendi liige, ent järjekordse muslimivendade vastase aktsiooni käigus istus ta 2008. aastal kaheksa kuud vanglas ja võimude korraldusel vahistati ta uuesti 2011. aastal nn veebruarirevolutsiooni käigus, siis päästis ta vanglast sinna sisse murdnud rahvamass. Nii et igati vanglast presidendikohale tõusnud mees.
Novembris põhiseaduse pärast puhkenud kriisi osavalt üle elanud ja jaanuaris pooled ministrid välja vahetanud Mursi sõidab jaanuari lõpus Ühendriikidesse kohtuma president Obamaga ja eks siis saa ka selgeks USA suhted uue vaaraoga.
Vanglas istunud mehed juhivad nüüd ka Tuneesiat – Moncef Marzouki ajutise presidendina ja sealse islamistliku partei juht Hamadi Jebali peaministrina. Viimane istus vanglas koguni 14 aastat (1992–2006), neist 10 üksikkambris. Tuneesiast sai ruttu ülearaabialise Muslimi Vennaskonna üks tugibaase ja kohtumisel Hamasi liidritega ütles Jebali 13. novembril 2011, et “loodetavasti toob Tuneesia vabanemine kaasa ka Jeruusalemma vabanemise”.
Liibüa kodusõja järgsed esimesed juhid olid kõik vangis istunud, novembris-detsembris riigi etteotsa tõstetud mehed põgenesid Liibüast veel 1981.–1984. aastal ja elasid seejärel üks USAs, teine Londonis.
Lähis-Ida uus liider
Araabia kevade puhkedes andis Euroopa Liitu mittepääsemises pettunud Türgi selgelt märku soovist tõusta Lähis-Ida uueks liidriks ning on üritanud otseselt mõjutada Süüria kodusõja kulgu.
Seetõttu on paslik meenutada, et tänaste islamistlike parteide moodustatud valitsuste eelkäijaks oli Necmettin Erbakani valitsus (1996–1997), mille läänes koolitatud kindralid kukutasid, nähes Erbakani tegevuses ohtu ilmalikule riigikorrale.
Erbakani parteisse kuulus ka praegune peaminister Recep Tayyip Erdoğan, kes 1994–1998 oli Istanbuli linnapea ja istus seejärel neli kuud vanglas “usuvaenu õhutamise” eest. Sel põhjusel võeti talt ka poliitilised õigused, kuid Erdoğani loodud uus partei võitis kindlalt 2002 valimised.
Seejärel tühistas parlament seaduse, mis puudutas tema liidri õigusi, 2003 korraldati ühes ringkonnas järelvalimised, mille mõistagi võitis Erdoğan, kelle islamipartei sai suurvõidud ka 2007. ja 2011. valimistel. Tasub teada, et mullu ja selle aasta esimestel päevadel arreteeriti mitu kindralit, kes juhtisid 1997–1998 islamistide jõuga kõrvaldamist võimult.
Euroatlantistidele probleemsetest riikidest rääkides ei saa nüüd mööda ka Serbiast, mille enda leeri meelitamise nimel on nii Washingtonis kui Euroopa pealinnades rabatud aastaid. “Tasuks” selle kõige eest sai rahvuslase Tomislav Nikolići valimine Serbia presidendiks mullu mais.
See koloriitne kuju on 1991. aastast istunud pidevalt parlamendis ja vaatamata kahtlustusele diplomitöö plagiaadis on ta võitnud kolmel korral presidendivalimiste esimese vooru, et siis alla vanduda väljast toetatud kandidaadile.
Mullu kaotas ta esimeses hääletusvoorus 10 000 häälega euroatlantiliste jõudude esindajale Boris Tadićile, kuid lõi presidenti teises voorus 70 000 häälega. Nikolići soosis selgelt serblaste tüdimus välissurvest, teises voorus läks tühistamisele tervelt 99 000 “rikutud” häält. Nädal pärast võitu oli Nikolić juba Jedinaja Rossija konverentsil Venemaal ja kinnitas detsembris, et Serbiast ei saa kunagi NATO liige. Tema ametisseastumistseremooniat austas vaid ühe naaberriigi president.
Euroopa Liiduga aetakse asju jõupositsioonilt, sest Kosovot loetakse jätkuvalt Serbia osaks ja vastus ELi pakkumisele tehakse Serbia parlamendi ja valitsuse ühisavaldusega 11. jaanuaril.
Slobodan Miloševići päevil oli ta viimasega opositsioonis ja 1997. aastal koguni kolm kuud vangis! Aasta hiljem tegi Nikolić aga koalitsioonivalitsuse Miloševićiga ja toetas teda n-ö lõpuni. 2007 valiti Nikolić parlamendi esimeheks, kuid pärast lubadusi “viia ellu Miloševići idee Vene-Valgevene-Serbia liitriigist” jms hääletati ta kaheteistkümnendal päeval ametist priiks.
Nagu viidatud, pole Nikolić muutunud ja kuniks tema võimul, on lääne ühtsusel keset Balkanit “auk”, mis ei tunnusta oma naabrit ja mõjub Moskva Trooja hobusena Euroopas.
Relvaga käes USA vastu
Kui kiigata nüüd Washingtoni lõunaaeda, siis Venezuela hingevaakuva reformaatori Hugo Chávezi USA-vastast retoorikat on kohe kindlasti mõjutanud mitte niivõrd tema esimene vangistus (1992–1994) riigipöördekatse eest, kui kolmepäevane koduarest ja pagendus aprillis 2002.
Teadupärast olid parempoolsed varmad presidendiks kuulutama oma meest, keda USA president George Bush kiirelt tunnustas, ehkki just oli jõustunud kokkulepe, et ükski Ameerika riik ei tunnusta ebaseaduslikult võimule tulnut, ja kõik ülejäänud riigid järgisid seda.
Mõistagi ei jätnud Chávez seda tüüpi apse kasutamata isegi oma kõnedes ÜRO Peaassambleel (näiteks: “Siin lõhnab viiruki järele, sest kurat esines enne mind...”). Venezuela perspektiividest niipalju, et Chávez oli kindel võitja 81protsendilise osalusega 7. oktoobri presidendivalimistel ja tema pooldajatel on pärast 16.12 toimunud osariikide valimisi 20 kubernerikohta (+3) 23st.
Enamik tänastest Ladina-Ameerika vaskapoolsetest presidentidest on, relv käes, sõdinud USA toetatud diktaatorite vastu ja ka vanglaleiba maitsnud.
Tuntuim neist on kindlasti sandinistide liider Humberto Ortega, kes esimese relvastatud rünnaku järel sattus vanglasse (1967–1974), ent vabanenult viis partisanisõja Somoza perekonna diktatuuri vastu võidule. Ta valiti kolmel korral Nicaragua presidendiks, viimati 2012, saades 64protsendilise toetuse.
Selgituseks niipalju, et Augusto Sandino võitis küll 1927–1933 toimunud partisanisõjas USA merejalaväge, ent tapeti USA toetusel võimu haaranud Somoza-vanema poolt. Just viimase kohta ütles Franklin Roosevelt oma kuulsad sõnad: “Muidugi on ta litapoeg. Aga ta on meie lita poeg.” Lähenemine, mis paraku määras ära ka Valge Maja hilisema suhtumise Somozade vastasleeri.
Partisanisõda on legendaarse Tupamarose grupi liikmena pidanud ka Uruguay tänane president José Mujica, keda on vangis peetud kokku 14 aastat, neist 2 ahelates.
2010 võitis ta kindlalt valimised (48% esimeses ja 52% teises voorus, vastaskandidaat 30% ja 43%) ja äratas kohe tähelepanu sellega, et annab 90 protsenti oma 12 000 dollarilisest kuupalgast (tegu on maailma ühe jõukaima riigiga!) heategevusele.
Boliivia esimene indiaanlasest president Evo Morales pole küll partisanisõda pidanud, kuid kokalehekasvatajate ametiühingu juhina vahistati teda korduvalt, poolsurnuks peksmistest rääkimata. Tema tulek poliitikasse paiskas kogu senise, valgete domineeritud poliitmaastiku segamini ja kui esimesel valimisvõidul toetas Moralest 54%, siis tagasivalimisel 2009 juba 63% valijatest. Selle taga on olnud rahvuslike huvide järjekindel tagamine – viimati detsembris 2012 natsionaliseeris Moralese valitsus Hispaania kompaniid, kes keeldusid suurendamast makseid Boliivia riigikassasse.
Linna-geriljeera on olnud ka Brasiilia tänane ja esimene naispresident Dilma Rousseff, kes valiti sellele kohale kuulsa ametiühingujuhi Luis Inácio Lula da Silva (president 2002–2011) järglasena. Kindla ülekaaluga – 46% esimeses ja 56% teises hääletusvoorus (vastakandidaat sai 32% ja 44%).
Tema isa oli Gabrovos sündinud Bulgaaria kommunist, kes pages kodumaalt Brasiiliasse 1929. aastal. Pärast parempoolset sõjalist riigipööret 1964 kuulus Dilma erinevatesse vasakpoolsetesse võitlussalkadesse, arreteerimisel piinati teda rängalt ja 1970–1972 oli ta trellide taga. Hiljem Brasiilia Tööparteiga liitunult tegi majandust õppinud Rousseff silmapaistva karjääri ja määrati lõpuks Lula administratsiooni ülemaks, kust ta valiti presidendiks.
Venemaa-India-Hiina-LAV
Kuna Brasiilia kuulub 2008–2009 Moskva algatusel loodud ühendusse BRICS (ingliskeelsete esitähtede taga on Brasiilia-Venemaa-India-Hiina ja 2011 eelmistega liitunud Lõuna-Aafrika vabariik), mille tippkohtumised järjest julgemini vastandavad neid riike teiste finants- ja majanduskeskustega maailmas, siis tasub juttu teha veel kahest BRICSi liidrist.
LAVi riigipea on 71aastane Jacob Zuma, kes apartheidi-vastase võitluse pärast istus 1963–1973 vanglas kinni koos Nelson Mandelaga. Vabanemise järel suunas ta vabastusliikumist välismaalt, oli 1999–2005 riigi asepresident ja valiti 2009 presidendiks. Kui Mandela esindas riigi suuruselt teist rahvusgruppi, koosasid, nagu ka järgmine (1999–2009) president Thabo Mbeki, siis Zuma on suurima, suulu rahvusgrupi esindaja.
Üks osa suuludest läks omal ajal koostööle apartheidi režiimiga, mis selgelt mõjutas suulu võimalusi saada ametipostile nr 1. Enne seda tuli tõusta Mandela poolt 1994. aastal loo dud katusorganisatsiooni Aafrika Rahvuskongressi juhiks.
Tegelikult on Zumat saatnud üks skandaal teise järel, teda on korduvalt kohtu alla antud süüdistatuna räkitis, vägistamises (maksis mahavõtmise asepresidendi kohalt, ent sai õigeksmõistva otsuse, kuna kõik toimus “vastastikusel kokkuleppel”), korruptsioonis, pettuses jne. Kuid ei miskit. 2007 liitus ta ARK Sotsialistliku Internatsionaaliga ja mullu septembrist on nelja ja-ei-tea-kui-paljude-veel naise pidaja Zuma üks selle naiste-meeste võrdsuse eest võitleva koosluse asepresidentidest.
BRICSi ja kogu maailmapoliitika tõusev täht – Hiina viienda põlvkonna juhtide uus peamees Xi Jinping –on samuti pidanud taluma represseerimist, ehkki pole olnud vangis, nagu tema vanemad, kes kuulusid esimesse juhtide põlvkonda ning kes Mao Zedongi korraldusel vangistati veel enne kultuurirevolutsiooni ja siis taas selle käigus.
Rahvavaenlaste lapsed saadeti Hiinas ümberkasvatamisele kinnistesse kommuunidesse maapiirkondades, kus Xi viibis 1969–1975. Temaga toona juhtunust on vähe teada, pärast naasmist astus ta ülikooli, õppis keemiainseneriks ja suutis tõusta karjääriredelil nii, et teenis reeglina vaid kiitust ja oskas vältida skandaale. Eks paljus tänu sundasumisel saadud elukoolile, kust ta muide lahkus parteirakukese sekretärina. Märtsis saab Xi Jinpingist kompartei juhi ameti kõrval ka Hiina riigijuht.
