Margus Kiis: Proletariaadi diktatuur
Töötan muu hulgas (kordan, muu hulgas) avalik-õiguslikus kõrgkoolis lektorina. Kõlab justkui hästi. Ja ometi tuli mul, vesteldes oma keskeriharidusega vennaga, möönda, et mu palgad kokku on tunduvalt väiksemad kui tema, tehase keskastme juhi sissetulek.
“Aga!” tõstis mu vend sõrme püsti, “minu palk ei saa lähedalegi samas tehases liinil lihtsalt jubinaid kokku paneva töölise omale. Nüüd, kui pidime talle palka juurde panema, saab ta peaaegu kaks korda rohkem kui mina.” Mingi statistika just teatas, et hariduse ja palga vahel on võrdeline seos. See tähendab, et mida kõrgem haridus, seda kõrgem palk. Ma ei tea, kus selline seos kehtib. Ehk Tallinnas, seal pidi imeasju olema.
Ajakirjanik Piret Tali imestas Facebookis mõni aeg tagasi, et ta oli oma mitme päeva töö elik artikli kirjutamise eest saanud vaid 60 eurot. Mulle tuli selline üllatus üllatusena, sest vabakutselisena oli see vaid lihtlabane reaalsus. Vähemalt 2003–2011 ei tõusnud honorarid ajalehtedes praktiliselt üldse, kuigi inflatsioon oli korralik. Koukisin välja oma vanad lepingud riikliku ajalehega Sirp. 2003 sain umbes 3000tähemärgilise artikli eest puhtalt kätte umbes 300 krooni elik 19 eurot. 2010 lõpus sain ühe artikli eest kätte juba 351 krooni elik 22 eurot 45 senti. Ühe euro brutos sain rohkem märtsis 2011. Siis lõpetasin, kuna toimetajad andsid mõista, et neil on artikleid ülearugi.
On väljaandeid, mis ei maksa juba ammu mingit honorari, ja materjalipuudust pole, on piisavalt valimisruumigi. Postimees teatab oma netiväljaande arvamusrubriigi kuulutuses otse, et raha nad ei maksa; aga häid artikleid on seal alati. Nii et küllap ei pruugi ka Sirbil honoraridele kulutada, sest “püünele” soovijaid ning tõerääkimisjanus inimesi on küllalt.
Ju vist on ülikoolidega sama lugu, sest Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Jaanus Kivaste on maininud, et tema saab ühe loengu (90 minutit tudengite ees, pluss ettevalmistus) tasu eest pileti Tartust Tallinna ning tagasi, lisaks ühe hamburgeri. Enda kogemus ütleb põhimõtteliselt sama. Võimalik, et leidub piisavalt inimesi, kes ülikoolis täiesti tasuta loenguid annaksid, et saaks selle vaid CVsse kirja panna. Doktorantidel muide on kohustus anda semestritäis loenguid vaid astmepunktide eest.
Mõistet “proletariaadi diktatuur” kasutas nõukogude võim, maskeerides sellega paljusid oma kuritegusid. Ehk siis õigustas neid seni väidetavalt kõige nõrgema klassi, töölisklassi õiguste eest võitlemisega. Tegelikkuses valitses nõukogudemaad piiratud klikk, kellest vaid väike osa oli töölispäritolu. Seega tööliste diktatuurist Nõukogude Liidus rääkida ei saa, aga tundub, et see on teostumas täielises Eesti Vabariigis.
Eestis saab palka juurde küsida peaaegu iga seltskond, kes võib minna välismaale samale erialale tööle. Vanasti küsisid ehitajad, nüüd juba paljud teised töölised. Ja tulebki välja, et Marxil oli õigus, proletaarlasel pole kodumaad. Elab seal, kus makstakse rohkem. Kui tahad, et ta töötaks siin, maksa piisavalt. Lihtne.
Humanitaarid töötavad enamasti oma emakeele ruumis, neil on tööalane kodumaa täiesti olemas. Seega saab maksta neile nii vähe palka kui tahes. Või üldse mitte maksta. Kommentaariumides kohtan pidevalt suhtumist, et “pehmete” erialade inimesi pole üldse vaja, neid ameteid ei ole üldse mõtet õppida ja kes ei ole võimeline tudeerima inseneriks, võiks parem tehasesse liini äärde minna. Jah, täpselt nii on soovitanud mitte ainult formaalselt ebaintelligentsed inimesed, vaid ülikooliharidusega, kraadiga “realistid”. Mitte petlikult “anonüümses” internetis, vaid silmast silma.
Nii soovitajatelt küsin paari asja. Kas neile meeldib, kui IT- või inseneritööd teeb inimene, kel pole selleks mingit annet ega kutsumust? Või koostab hajameelne humanitaar tehases mobiiltelefone või klaaspakette? Ega vist mitte.
Tundugu need humanitaarid nii mõttetud kui tahes, ka proletariaat ja reaalteadlased tahavad, et koolis õpetataks nende järeltulijatele korralikku emakeelt ja et raamatutest loetav ajalugu poleks pelgalt uduste müütide kogu. Kui neid pehmikuid hoolega välja suretama hakata, siis kannatab keeleõpe ja niigi vaevaliselt uuritav Eesti minevik vajub legendide sohu. Nigelad palgad kõrgkoolides hakkavad pikapeale kätte maksma laiemalt, kui esialgu tundub. Juba praegu on telesaadete ja filmide tõlked kohutavad, täis elementaarse haridusega välditavaid vigu, kusjuures ajastu märgina tehakse suurem osa tõlkefopaadest ajalooteemasid käsitledes. Igaüks võib praalida, et on ilma õppimata või rahvaülikoolis käinuna kõva filoloog, semiootik, kunstnik või ajaloolane, aga reaalsuses on tulemused enamasti viletsad ega meeldi kellelegi.
Kui humanitaaridele või “sotsiaalidele” vähe maksta ja/või pidevalt rõhutada et “nad ei tee niikuinii midagi kasulikku”, siis nad ei lõpeta tegevust, vaid tegutsevad viletsamalt. Saatanlikul kombel annab see tunda alles aastate pärast. Meedia, kultuur, kooliharidus jm muutub järjest viletsamaks, sellega koos kogu elukeskkond. Lõpuks muutub see lihtsalt vastikuks ja eemaletõukavaks.
Näiteid on ajaloos küll ja küll. Ameerika Ühendriikides on inimestest tühjaks jäänud just need piirkonnad, kus on oldud liialt pragmaatilised ja pole vaevutud kulutama “mõttetutele” kirjatsuradele ja plätserdajatele. Kultuuriliselt aktiivsed kohad toimivad seevastu tõmbekeskustena. Küllap seetõttu on ajaloos isegi majanduslikult kõige hullematel aegadel vähemalt osagi ressurssidest jäetud esmapilgul kasututele tegelastele. Aga muidugi, proletariaadil pole ju kodumaad ning kui Eestis ka vaimselt kehvaks läheb, võib ju ära minna sinna, kus makstakse korralikult nii töölisele kui ka sellele “pehmele”.
Margus Kiis on ajaloodoktorant ja kriitik.
